Peaaegu nagu kodus

Ma olen nüüd juba pea 2,5a kodumaalt eemal olnud ja selle aja jooksul on väga paljud jõudnud küsida, et kas mul koduigatsust ei tule peale? No eks ikka tuleb, aga õnneks on mõned tänuväärsed moodsad ja vähemmoodsad võimalused seda leevendada. Kui keegi kunagi kavatseb ära kolida Eestist või on juba ära kolinud, siis äkki leiab midagi huvitavat või äkki on kellelgi veel midagi põnevat lisada.

Aitäh järgnevate asjade eest:

• delfi.ee, ap3.ee, postimees.ee, sport.err.ee ja epl.ee, et te mind igapäevaste sündmustega kursis hoiate
• leedu poed, mis pelmeene, Karumseid, kalja, borjomi vett, päris kalja, korralikku sinki, musta leiba, präänikuid, kaeraküpsiseid, hematogenast jms head ja paremat müüvad
• r2.ee, mis live-streami saadetest ja järelkuulamist pakub. Tänud ka Raul Saaremetsale, et ta ikka veel erinevat head muusikat viitsib välja sebida
• Freshile ja Mace'le, et nad Karumsid müüma hakkasid ja sellega mu elu natuke lihtsamaks tegid (ja kõikidele teistele poekettidele, kes plaanivad Karumsit müüma hakata)
• facebook, et ta eesti inimeste tegemistega kursis hoiab, mis sest, et peaaegu kogu mu live-feed koosneb väljamaalaste postitustest, sest eestlased ei taha oma tegemisi väga jagada...
• leiva sügavkülmutamisele, mis võimaldab seda kauem säilitada, et hiljem röstides pea värske maitse juures oleks
• etv.ee saadete arhiivile, kust näiteks ENSV jms saateid vaadata
• suurele varule Kalevi shokolaadile, mis Eestist kaasa on võetud ja mida ma peaaegu kunagi ei söö, sest ma pole eriline shokolaadisõber, aga hea on teada, et see alati olemas on (avastasin just nii ühel purgil saku õllel ja mustika kalevil, mis mul siin üle poole aasta seisnud on, on parim enne mööda läinud...)
• best marketingi ja muude turundajate facebooki lehed ja/või blogid, mis koduse turundus- ja internetimaailmaga kursis hoiavad (headest uutest reklaamidest võiks muideks parem ülevaade olla! See, et kogu linn, raadio või telekas reklaame täis on, ei tähenda, et need veel kõigini jõuaksid...)
• Ryanairile, et ta nüüd Eestisse viitsis lendama hakata, mis loodetavasti motiveerib rohkem inimesi ka külla tulema
• hu?, Leslie da bass, Ivo Linna, Anne Veski (tõmbasin kunagi hunniku "päris eesti" laule, et vabariigi aastapäeval välismaalastele mängida) ja muude eesti artistide laulud, mis mul telefonis on ja mis meeldivalt üllatavad kui shuffle'i peal mängima hakkavad (või meelde tuletavad, et ma ikka kassatsekki kaasa võtaksin)
• Google'i kokkadele, kes hommikuti (nüüd ka piimaga) kaerahelbeputru viitsivad teha, mis täitsa OK on ja mida ma rohkem sööksin kui ma hommikul piisavalt vara suudaksin ennast kohale vedada, et seda veel alles ka oleks (ilmselt oleks abiks see kui ma kell 01.30 mingit täiesti kasutut juttu oma isiklikusse blogisse ei kirjutaks, vaid magamaksin)
• British Eurospordile, kes mõnikord viitsib ka murdmaasuusatamist näidata kui parajasti kriketi, ratsutamise, jahisõidu või mõne muu sellise ülipopulaarse ala mõni oluline kordus käimas pole (pühapäeval näitas juunioride MM-i Otepäält!)
• Elisa, EMT, Elioni, Äripäeva ja teiste asutuste müügiinimesed, kes pole mind vaatamata mu Eestist äraolekule ära unustanud ja mulle kõike head, paremat pakuvad kohe kui ma oma eesti numbri sisse lülitan
• kõikidele, kes mind ära unustanud pole... (kuigi ma ise väga hea kontaktihoidja pole, siis te olete mul veel kõik meeles!)

Kui midagi veel meelde tuleb, siis...tõenäoliselt ei viitsi enam tagasi täiendama tulla, aga panen selle kindlasti oma to-do listi!

Jälle Dublini maratonil

Niisiis, täna sai esimene korralik jooks tehtud pärast maratoni ehk siis peaks lõpuks ometi maratoni mälestused üles panema! Tegelikult kirjutasin jutu juba maratoni päeval üles kui mälestused veel värsked olid, aga jäin veel pilte ootama. Nüüd on siis need ka olemas:)

(30m enne finishit)

Kuskil augusti lõpus kui mul baigi raam katki läks võtsin kindla eesmärgi, et see aasta peaks jälle maratoni jooksma ja see 3h tundus siuke ahvatlev eesmärk. Kui ma pärast 3-4 nädalast trenni poolmaratoni 1.27ga jooksin, siis olin juba peaaaegu, et kindel, et see 3h on tehtav ja nohh, kunagi kindlasti ongi:)

Kuni 3 nädalat enne jooksu liikusin ilusti selle 3h graafikus, aga siin ma jäin veits tõbiseks ja tuli veel terve trobikond erinevaid üritusi ka, mis veits paranemist/ettevalmistust segasid ja veel see laupäev oli nats imelik olla, aga pühap oli juba hea ja täna hommikul tip-top. Pühapäeval ostsin muidugi jälle Borjomit ja hematogenast Leedu poest ja sõin pastat nii mis tuhiseb. Õhtul hakkas esimene mandrass juba pihta. Kõigepealt vaatasin, et õues 0c ja hommikuks lubab ka ainult 6c stardiks, see tegi juba natuke murelikuks, aga nohh ilmateade ikka eksib ju mõtlesin. Teiseks mõtlesin, et võtan ette eelmise aasta maratoni andmed oma Polari päevikust, aga ennäe imet just need 2 maratoni nädalat on puudu:S Ma võiksin vanduda, et ma uurisin jooksuandmeid pärast arvutist, aga ju ma siis ei tõmmanud neid ikka arvutisse...

Hommikul kell 6 oli siis äratus ja suur ports pastat koos ilmateatega, mis ütles, et väljas on -3c:| See oli paras shokk, aga nohh natuke oli ju veel aega, magasin tunnikese ja vaatasin uuesti ikka veel miinuses (-2c), hakkasin siis paaniliselt mõtlema, mida teha - miinuskraadidega ikka ei tahaks lühikestega minna. Googeldasin siis, mida teised sellise ilmaga selga paneksid ja ikka kõik rääkisid lühikestest. Nooo okei, panen siis lühikesed püksid ja 2 särki koos ohtra soojendusgeeliga. Määrisin vist oma pool pakki seda kreemi jalgadesse nii et lõpuks hakkasid need aurud juba pähe:D täiesti tõsiselt kusjuures.

Jõudsin siis viimasel hetkel starti ja nagu ikka jäi start oma 10min hiljaks. Stardis läks mandrassimine aga edasi. Sidusin pealad kinni, siis mõtlesin, et krt liiga tugevalt sidusin, et pärast jalad ju paisuvad ja jääb kitsaks, sidusin uuesti, ei krt nüüd on liiga õrnalt, toss loksub ju jalas! Sidusin uuesti ja siis mõtlesin, et noo okei las ta nüüd olla, aga esimesed kilomeetrid mõtlesin ikka, et krt äkki toss liiga lõdvalt:D Samas ei olnud ma ainuke selline stardis. Minu kõrval oli mingi mees, kellel pere oli stardikoridori kõrval ja 5min enne starti võttis ta kile kõhukotist välja ja karjus oma naisele, et see selle endale võtaks, siis läks 2 min mööda ja ta karjus uuesti, et ANNA TAGASI! ja pani uuesti tasku (oleks siis vähemalt selga pannud). Kolmas mees mõtles, et ei peab ikka põit tühjendama minut enne starti ja tegi seda siis põhimõtteliselt stardikoridori seest (jahh, inimesi oli igalpool ümberringi). Üks pull asi oli veel see, et kõik olid mingid vanad pusad/mütsid selga pannud soojenduseks, mida nad siis enne starti koridori kõrvale loopisid, pm mingid pusad lendasid koguaeg. Teine variant oli prügikott endale selga tõmmata, mille kasuks mina ka otsustasin. Ahjaa ja siis minu kõrval stardis oli üks leprechaun.

Ja siis start. Juba teisel miilil oli üpris selge, et täna alla 3h ikka tõenäoliselt ei tule, kergelt tahtis pistma hakata ja hommikune pasta tahtis ka üles tulla. Püsisin siiski 3:00 õhupallidega meeste juures ja kui päike välja tuli, siis hakkas täitsa soe isegi, kuigi härmatis oli maas ja autoaknad olid ka veel sõidu teises pooles jääs. Joogiga olin enne starti veits liialdanud, seega pidin eluesimese põiepeatuse tegema sõidu ajal, aga pärast seda oli ilmselt jooksu parim hetk. 8miili (13km) oli joostud ja raja kõrvalt kõlaritest tuli Eye of the tiger ja siis oli küll tunne, et nonii, nüüd hakkan panema! Aga see tunne väga kauaks siiski ei kestnud. Poole maa peale jõudsin 1:30ga ehk täpselt graafikus, aga jalad olid juba üpris rasked, seega mõtlesin, et targem on eelmise aasta kustumist vältida ja 3:00 õhupallid eest ära lasta (õigemini õhupalle enam polnudki, sest nad jooksid mändide alt läbi ja okkad tegid pauguga pallid katki:D). Kui enne jooksin 6.50 miili, siis nüüd 7.50 (kogu rajamärgistus on miilides, sellest ka miilides mõtlemine) ja nii põhimõtteliselt kuni lõpuni. Pärast seda tuli kerge pettumustunne sisse, et eesmärk jääb täitmata ja adrenaliin hakkas seetõttu ka langema, mis omakorda tähendas, et valu jalgades oli veelgi rohkem tunda. 30km peal tuli otsustav hetk, sest siis jooksin see sama krdi roheline leprachaun must mööda:S Ise omast arust jooksin ikka päris kõvasti ja ees otsas, aga siis jookseb mingi kostüümiga roheline mehike must lihtsalt mööda ja naerab ka veel. Paras põnts motile ja varsti oli ta juba eest kadunud ka. Sõin siis jõudumööda kõike mida rajalt pakuti - geele (4tk), hunnik kummikomme, arbuusi ja jooksin sama tempoga pea kogu teise poole maratonist ja viimased 2 miili vaatasin, et pean ennast ikka kokku võtma, et alla 3.10 joosta vähemalt, aga lõpupingutustest hoolimata jäi veits alla minuti puudu sellest ka puudu, kuigi viimased 2 miili olid jälle alguse tempos ja sai päris paljudest mööda joostud.

Lõppkokkuvõttes on eelmise aastaga võrreldes ikkagi areng toimunud, sest suurt kangi ei saanud, jooksin üpris ühtlases tempos kogu teise poole, jalad pole väga villis ja täitsa inimese tunne on!

Omaette postitust vääriksid marathonfoto ja mysports, kellest esimene teeb hunniku pilte rajal, matchib need su numbriga ja siis saad need pildid 25 euri eest endale osta või kruusi, pastaka jne edasi enda pildiga tellida. Teine teenus pakub sama raha eest DVD-d sinu jooksust, mis on samuti numbri järgi ära matchinud erinevates raja lõikudes tehtud videod. Siin võite minu oma näha.

Järgmine aasta jälle?

Rainy day

See pilt iseloomustab tänast päeva kõige paremini. Vihm, vihm ja siis tuul ja siis veel vihm. Eile õhtul kolisin uude ajutisse elamisse ja täna viisin viimased väiksed asjad ära. Kuna päev oli nii super, siis peaks seda nats kajastama.

Asjad kolisin uude kohta eile õhtul, aga hommikuks tellisin ma koristajad final cleaningut tegema, seega magasin seal.
1. Põhimõtteliselt olid kõik asjad ära viidud või minema viidud. Tekiks jätsin endale lina, aga sellega hakkas külm, seega pidin jope tekiks võtma. Oli mõnus öö...
2. Koristajad pidid tulema 9-9.30 paiku. Kell tiksub 10 läbi, üritan helistada, aga keegi vastu ei võta. Õnneks wifi ruuter oli üks vähestest asjadest, mida ma ära ei viinud...
3. Kell on 11.30 - ilmselgelt keegi ei tule, aga korter on vaja läikivana üle anda. Hakkan uusi tegijaid otsima...
4. Kell on 12 - kõht koriseb, sest kogu söögi olin ma ära visanud/viinud lootuses tööl hommikust süüa nagu tavaliselt.
5. Leian uue koristaja, kes jõuaks täna tulla - 95 eurot - autsch. Vähemalt läks see jagamisele...
6. Pean padukaga maanteerattaga tööle väntama - ratas ja selg saavad sitaseks. Lahe... jalad jäid kuivaks enamvähem!
7. Kell 15 pean uuesti koju minema(10 min jalutus) , et koristajad sisse lasta - jalad saavad märjaks, panen kodus oodates korraks sokid radikale kuivama.
8. Tagasi tööle - jalad läbimärjad.
9. 2h hiljem on jalad kuivad, aga koristajad lõpetamas ja tagasi koju - jalad jälle märjad. Natuke kuivan kodus.
10. Tagasi tööle - jalad märjad ja nüüd juba ka haisevad.
11. 20 paiku tagasi koju võtmeid üleandma ja depositit saama - vihma ei sajagi enam!!! Jalad kuivad.
12. 21 lahkun väga väsinuna lõplikult vanast kodust ja näen ühte sõbrannat, kellele jõuab just samal suur kolimisauto. Et siis veedan järgmise tunni tems asju vedades? Mul oligi igav... pakun viisakalt abi, aga õnneks pole vaja, sest tal juba 2 kolijameest makstud.
13. Jalutan 1500 euri tagatisraha taskus pimedaid tänavaid mööda burksi sööma ja siis koju.
14. Väike vestlus uue ajutise korterikaaslasega pwc-st teemadel, kuidas inimesed on imetrikke pidi panku ja tööandjaid üritanud üle lasta.
15. Voodis. Tänane päev on lihtsalt liiga hull olnud - peaks blogisse kirjtama...

Published with Blogger-droid v1.6.4

Pasta scoglio, sauerkraut, borjomi ja pelmeenid

Pikka aega olen nüüd hoogu võtnud, et blogisse midagi kirjutada, aga ei tahtnud vinguvat kirjutist Iirimaast teha ja täna (kirjutamisega tegin algust pühapäeval) siis lõpuks tuli see päev, kus Iirimaa ei tundugi nii hull:D (tähelepanelik lugeja märkab, et viimane postitus oli märtsis...) Ok, tegelt on ilmselt rohkem olnud tegemist minu laiskusega, eks mõned helgemad hetked on ikka veel olnud, kuigi päris tihti tekib mul küsimus, et kuidas mitte Google's töötavad inimised siin vastu peavad...

Mis siis minu optimismi siin tõstis? Eile käisime suure kamba italianodega ühe itaallase lahkumisõhtusöögil väidetavalt Iirimaa parimas Itaalia restos ja ega pettuma ei pidanud. Ainuke negatiivne külg on see, et see on Dalkeys, mis on kesklinnast oma 15km eemal. Dalkeys elavad kõik Dublini rikkurid nagu nt Bono, kes selle sama resto püsiklient on. Lisaks temale olid igasugused muud kuulsad inimesed oma nimed seina peale sodinud. Ühele õigele Itaalia restole kohaselt oli koht ja kujundus väga lihtne ja kodune, aga söök uskumatult hea. Teenindus oli omaette tase, täpselt nagu mingis väikses Sitsiilia külarestoranis oleks. Juba menüüs oli kirjas hoiatus, et ärge meilt viisakust oodake, autentse atmosfääri hoidmiseks oleme väga informal ja ärge üldse lootkegi, et menüüs muudatusi teeme (ehk siis pasta kõrvale friikaid ketšupiga pole mõtet küsida nagu Iirimaal muidu kombeks on). Ühesõnaga pidev lõõpimine käis ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas väljapeetud iiri rikkurid seda vastu võtta suudavad, aga vbolla nad mitte-italianodega on viisakamad. Näiteks ühel hetkel käis teenindaja ringi ja ma ei pand parajasti tähele, mida ta mult küsis, aga mõtlesin, et ju ta tahtis teada, mida ma magustoiduks tahan ja ma ütlesin tiramisu ja kutt hakkas mind toolilt püsti tõmbama selle peale:D (tira mi su tähendab tõmba mind üles) tegelt küsis ta hoopis midagi muud ja minu imeliku vastuse peale hakkaski mind üles tirima:D

(kui ma nüüd selle ära kirjutasin, siis mulle tundub, et niimoodi lugedes pole see üldse nii naljakas kui kohapeal tundus, aga tegelt ka oli, oli küll naljakas!)

Igaljuhul söök oli super ja täielik Itaalia igatsus tekkis. Õnneks juba 2 kuu pärast ma sinna ka lähen oma tavapärasel jõuluks-koju-läbi-Itaalia tripil. Nüüd on õige koht küsida, et kas keegi minuga jõuludeeelsel nv-l 2ks päevaks Itaaliasse suusatama ei taha tulla? Ryanairi piletid on kuskil 60 euro ringis edasi-tagasi!

Aga tagasi Iirimaale. Pärast seda sai siis paduiirlaste klubisse ehk Coppersisse mindud.



Täna lõunasöögile läksin siinsele Oktoberfestile ehk siis ühte platsi on topitud erinevad telgid, kes saksa sööke ja õlut müüvad, koos vastava zige-zage-zige-zage muusikaga. Kõik müüjad, dj, bändid ja enamus külastajaid on sakslased, seega täiesti nagu päris! Kuigi ma väga suur hapukapsasõber pole, siis praekartulid hapukapsa ja lihakamakaga olid ikka päris head! Itaallasteni see muidugi päris ei küündi, aga kes küündib? Muideks imelikul kombel olid suvel toimunud iiri maastikuratta meistrikatel samuti paar sakslast oma bratwurstitelgiga väljas.

Edasi suundusin leedu poodi pelmeene, kohukesi, hematogenast ja borjomi vett ostma ja nagu itaalia resto oli õige itaalia meeleoluga ja oktoberfest nagu saksamaa, siis leedu pood oli täielik ida-Euroopa urgas - müüjateks tülpind nägudega leedukad, ukse peal olid erinevad vene-leedu-poolakeelsed kuulutused ja 2 ärajoodud, peksasaanud nägudega kahtlast kutti uurisid neid huviga. Ükspäev kuulsin meie maja kõrval ka kahte eesti ehitajat omavahel vestlemas, aga need nägid täiesti viisakad välja. Igaljuhul pole siis eriline üllatus, et iirlased idaeurooplastesse kerge põlgusega suhtuvad ja miks eestlased ennast meeleheitlikult põhja, mitte idaeurooplasteks tahavad pidada. Idablokk idablokiks, aga idabloki toidust ehk bormjomist, kohukestest ja pelmeenidest ma ikkagi loobuda ei suuda, seega jään ma selle poe püsikliendiks edasi:D

Kuhu ma nüüd selle kõigega jõuda tahan? Vähem kui 24 tunni jooksul olen ma põhimõtteliselt olnud neljas täiesti erinevas riigis ja seda kõike ühes linnas ja kui soovi oleks, siis leiaks nii mõnegi muu riigi veel siia sekka. Eestis sellist olukorda naljalt ei tekiks. Kui ma nüüd Eestisse tagasi tuleksin, siis pärast esimese vaimustuse üleminekut hakkaksin ma sellest ilmselt puudust tundma. Ühesõnaga, mis ma oma eluga ette võtan on jätkuvalt segane.

(Konverentsikeskus Google'i värvides)

See nädal oli ka tööl igasuguseid sündmusi täis, toimus meie igaaastane sales conference, kus kõik Euroopa müügitiimid kokku tulevad koos suurte ülemustega usast, kes siin-on-nii-tore töötada motivatsioonikõnesid ja tulevikuennustusi peavad. Kõige lahedam osa oli product demod ehk siis kõik uued tooted ja olemasolevate toodete uuendused, mis töös on. Oi kuidas, neist tahaks kirjutada, aga siis lastaks mind lahti:D Üllatuskülaliseks üritusel oli Bob Geldof, kes aafrika nälgivatest lastest, heategevusest ja sellest, kuidas me oma tööl saame midagi ära teha iga päev ja midagi huvitavat oli vist ka, aga liiga palju see mind ei erutanud. Kõige meeldejäävam osa oli lakkamatu telefonifotokate plõksumine, mida keegi polnud viitsinud hääletu peale panna...

Üks nendest piltidest, mille julmalt kellegi Facebookist võtsin...

Huvitav, kas keegi reaalselt nüüd lõppu ka jõudis? 6 kuud pole ma viitsinud midagi kirjutada ja nüüd kirjutasin ainult viimasest nädalast?:D Ärge pahandage...

Nädalavahetuse võistlused ja Monaco prints

Pildid said juba üles, aga juttu ei viitsinud juurde kirjutada:) Nüüd siis selleni ka. Tahtsin muidu kirjutada, et siin on kevad käes ja rattahooaeg täies hoos, aga eile sadas lund... Nädalavahetusel oli igaljuhul 12-14c vahel ja sain lühikeste pükstega starti minna. Võistlusi oli seekord 2 tükki järjest ja kuna neid Dublini lähedal liiga palju pole, siis mõtlesin, et võtan mõlemast osa.

Laupäeval oli start kell 15 ja mõtlesin, et ohh esimest korda saan rahulikult magada, aga kus sa sellega, oma puhvri snooze'sin ära ja kuna ratta kallal nikerdamine võttis kauem aega kui plaanisin, siis 30km kohale sõit osutus omamoodi võistluseks ja ma olin juba päris kindel, et esimest korda elus magan võistluse maha, aga jõudsin napilt kohale, panin ennast kirja, rääkisin kohtuniku ära, et riided tema autosse panna saaks ja starti.

Sõit oli 50km handycap ehk siis 4 gruppi startisid ajavahedega ja ma startisin esimesest (ehk siis kõige nõrgemast, kuna mul pole eelnevatest sõitudest punkte kirjas). Sellepärast on piltidel ka nii vähe inimesi näha. Esimene asi, mida kohtunik ütles oli: "it's a sunny day, so watch out for tractors lads" ja siis natukese aja pärast tuli suuuuuur kombain vastu (enne starti) ja siis pidime ennast kõik ümbermanööverdama, et kombain mööda saaks:D Ühtegi traktorit siiski ei näinud...

Siit on näha, kuidas kolmanda grupi jooksikud meile järgi jõuavad, pärast seda läks päris korralikuks andmiseks ja järgmised 2 gruppi jäid kaugele maha. Finishis oli meid võib-olla 15tk, aga selleks ajaks oli kogu muu jõud läind ja eriline sprinter pole ma niikuinii, seega sellest midagi välja ei tulnud. Stardis oli võib-olla 100 inimese kandis kokku.

Finishis läksin kohtuniku auto juurde teda ootama, et oma riideid saada ja näen siis, et kutt tuleb üks minu varukas käes. Igasugused mõtted käisid peast läbi - huvitav kas tal kukkusid kõik asjad autost välja ja ainuke asi, mille ta üles viitsis korjata oli üks varukas? Krt mu telefon, võtmed ja soojad riided tagasisõitmiseks olid seal ju!!! Aga siis ta tuli nägu naerul ja ütles, et neil polnud finishilippu, seega võttis minu (ruudulise) varuka hoopis:D

Pärast sõitu sai pubis suppi ja võileibu ja nagu ikka sai mu riietus jälle palju tähelepanu:D Mis on üpris kasulik uute sõprade leidmisel kui sa mitte kedagi ei tea osalejatest. See laud, kuhu istusin ütles kohe, et nonii, me mõtlesime, et kes see eriti enesekindel kutt on, et finishilipuna sõidab:D

Siis tuli ka autasustamine, kus kutsuti rääkima mingi vana rattur või kurat seda teab, kes ta oli igaljuhul ta kordas pidevalt at the 1885 copenhagen bla blaa, siis veel blabla ja siis jälle at the 1885 copenhagen blablaaa ja kuidas siis ikka olid kõvad sõitjad and then at the 1885... oma 10 minutit pani samamoodi edasi, kuni korraldaja vahele tuli, et eee, meil tekkis väike muudatus plaanides, et teeme autasustamise ära ja siis see mees jätkab oma juttu (mingi teine vanamees pidi veel pärast teda tulema:D) Sõitsin siis oma kolme uue sõbraga tagasi Dublini poole, kellest üks kutt oli Uus-meremaalt ja 5a tagasi oli kogu venemaa ja balti riigid läbisõitnud ja talvel Eestis ÕUES maganud, sest backpackerina ei tahtnud raha hosteli peale raisata... Ma tahaks sellest veel kunagi lähemalt kuulda. Lõpuks sattus working holiday viisaga iirimaale ja on siin juba 5a (uskumatu miks inimesed nii teevad).

Järgmisel hommikul olin küll täiesti kutu, aga vedasin ennast ikkagi kohale. Jälle 30km stardipaika sõitu, aga seekord natuke rahulikumalt. Rahvast oli rohkem, aga kuna oli jälle päikseline päev, siis tuli jälle traktorite eest hoiduda:D

Seekord oli 4 eraldi sõitu vanusegruppidele ja minu sõit oli 50km jälle. Nagu igalpool Iiris olid teed jälle täielik koshmaar. Kes Eestis teid kirjub, siis noo siin on ikka uskumatu - kitsad põlluvaheteed, auke, mulda ja kruusa igalpool ja sõnniku hais (no ikka täielik keskaja tunne tuleb iirimaal peale aegajalt:D) Kui Eestis selliste teede peal võistlus korraldataks, siis korraldajad söödaks elusalt ära ilmselt, aga siin on inimesed rahulikud nagu ikka. Samamoodi ka sõidu ajal - kui Eestis saab vale manöövri tegemisel tavaliselt sõimurahe kaela ja samamoodi ka autojuhtid, kes surmalükkeid teevad, siis siin on ikka kõik rahulikud. Minu instinktid ikka tahavad ka kohe käsi tõsta või midagi krõbedamat öelda, aga kuna siin kõik vaiksed, siis mis seal ikka...

Sõidu lõpetasin jälle peapundis, aga finishis must jälle asja polnud. Kuidagi kaob mul alati natuke enne lõppu mott täielikult ära, hea sõit on nagu tehtud juba ja kannatatud ka piisavalt ja oleks vaja see viimane pingutus teha, aga noo ei tule välja. Muidugi praegu vormi ka veel pole, teised siin juba üle kuu võistelnud. Õigemini seekord kadus mott ära pärast seda kui mägisel lõigul eest ära sain esimese ca 10ga ja vahed kärisesid korralikult, aga siis pikal, laugel laskumisel saadi meid ikkagi kätte ja punt oli oma 30-40 inimest lõpuks. Meie finishis jäid inimesed püsti, aga järgmise sõidu finishit vaadates lendasid inimesed jälle põõsastesse ja mujale. Põhilisel rattalehel ilmusid sellepeale 2 artiklit, kuidas inimesed käituma peaksid, et juba 2 sõitu järjest on finishis külakuhi.

Ah, et mis Monaco prints siia puutub? Hea küsimus.

Sattusime paar nv-d tagasi Cafe Enseine'i (üks Dublini jubedamaid kohti) ja seisime siis ühes kitsas kohas, kus järjest inimesi mööda trügis ja siis märkasime, et eee meie vastas on prints Albert oma turvadega ja veel paari inimesega. Ei mingit VIP lauda, ei mingit eraldatust - mees seisis samamoodi seal kitsas koridoris ja oli väga õnnelik omadega. Me jätsime ta igaljuhul sinnapaika ja läksime sellest kohast heaga minema, aga mõned jäid veel sinna ja 2 tüdrukut olid ta hiljem tantsima kutsunud ja Facebooki jaoks tehti pilti ka muidugi, aga väidetavalt oli prints ise nii sigalakku täis olnud, et ei saanud üldse aru mis toimub:D Nagu tavaline iirlane nohh:D

Talikross Iirimaa moodi

Käisin pühapäeval siis võistlemas ja kuna naiste curling ei tundu ikkagi kõige põnevam, siis mõtlesin, et panen väikse kokkuvõtte blogisse ka.

Algusest siis. Ma olin siin mõtlemas, et võiks endale maastikuratta ka ikka hankida ja iiri valitsus pakub sellist toredat skeemi, et kuni 1000 eurose rattaostu saab nö kuludesse kanda ja tulumaksu jagu ehk 20-40% saab rattahinnast tagasi, et sa rattaga tööle sõidaksid auto asemel. Läksingi siis 1000 euroseid rattaid vaatama, et võtaks mingi suvalise panni, millega aegajalt kehvema ilmaga sõitma minna kui maanteeratast retsida ei taha, aga siis proovisin ka poole kallimat ratast ja kadus igasugune isu odavam ratas osta, aga kallima ratta ostmisel võiks ju seda ikka aktiivsemalt ka kasutada ja äkki mõni võistlus ka teha. Mõtlesingi siis, et enne tahaks rajad korra ülevaadata ka (mägesid siin tegelt ju on) ja leidsin laupäeval ühe saidi, mis maastikurattaid laenutab, helistasin kutile, ta ütles, et kle homme on siin samas, kuhu ma sõitma tahtsin tulla ka väike võistlus ja noo mis seals ikka ja läksingi kohale.

Õhtul sadas siin lund, seega hakkasin veits kahtlema, kas ikka toimub sõit, aga hommikul päike paistis väga eredalt (kuigi 0 või 1c oli) ja siin polest lumest haisugi, siis mõtlesin, et sõidan ikka kohale. Võistluspaika (Ballinastoe) on ca 30km tee läbi mägede ja väljasõiduga jäin muidugi nats hilja peale ehk 10 paiku sain kodust välja, aga start oli minu teada 12.00. Kui 5km oli sõidetud kodust, siis oli esimene okou moment, sest mägesid oli selgelt näha ja kõik oli lume all.

Paar kilti sõitsin ühest ratturist mööda, kes rahulikult lühikeste pükstega väntas. Kuigi ma näen selliseid frukte siin koguaeg, siis ikkagi pidin ratta pealt pikali kukkuma kui seda kutti nägin. (muideks reede õhtul oli u sama soe ja siis nägin ühte kutti, kes südamerahus lühikeste pükste ja PLÄTUDEGA jalutas, võib-olla ta oli rahulik, sest ta oli tüdrukuga ja ei tahtnud välja näidata, et külm on, aga tõenäoliselt oli lihtsalt iirlane...). Igaljuhul väntasin siis edasi ja päike hakkas aina eredamalt paistma. U 10km peal olin juba täitsa mägedes ja täielik talveilm oli - lumi oli maas, puud olid kõik lume all, parajalt jahe oli, aga päike paistis väga eredalt nii et pani lume sulama ja puudelt alla kukkuma, seega sadas mulle päris palju lund kaela:) 13km peal sõitsin (tehis) suusamäest mööda, kus oli ka väike lumekate peal ja mõned õnnelikud said seal peaaegu nagu päris mäel sõita.

U 300m kõrgusel merepinnast alates olid varjusolevad teed juba lume ja/või jää all ja tõusude juures olid väiksemate autodega inimesed oma autod tee kõrvale parkinud, vaatasid nõutult seda mäge ja kratsisid kukalt. Mina otsisin paaniliselt pidamisega kohta, et oma maantekaga üles saada (vaene ratas...) ja sain ka, kuigi üks mägi, kust ma muidu 6kmh üleskangutaks oli ka täiesti jääs ja sealt ikka üles ei vedanud, seega pidin u 100m jalutama. See kevadlaager, kus meil maja maha põles tuli meelde... Igaljuhul oli mul seal päris kiire, seega ei saanud väga pilte teha ega loodust nautida ja pidin edasi kütma. Lõpuks jõudsin 11.45 kohale, helistasin laenutusekutile, kes mingi aja pärast kohale tuli ja ta ütles, et jõuad küll veel ja jooksin siis regama kui samal ajal juba starti kutsuti, aga õnneks sain teada, et stardiaegu oli ümber mängitud ja 12.00 oli naiste, laste ja täisalgajate start ja A-klassi start oli kell 13.00, mis oli suht vedamine, sest registreerimise lõpuks oli juba B-start pm. (tore oli, et sellel külavõistlusel tuli mul ühekordne litsents teha 20 euri eest, mis sest et korraldajad promosid seda kui algajate võistlust).

Läksin siis ratast kätte saama ja see kutt, kellelt ma selle ratta sain muigas veits kui ütlesin, et A-starti lähen ja hiljem sain teada, et see oli sellepärast, et ta suht panni oli mulle toonud:D



Raam oli rattal ca 14-15'' ja kui sadul max peale tõsta siis olin ikka nagu lasterattal. Tagatipuks ei old see veel päris XC (tavaline maastikuratas), vaid nats raskem ja karvasem ratas, mis rohkem laskumisteks mõeldud, kuigi Downhilli rattast oli asi siiski kaugel. Esiamort oli mõnusalt pehme ja käis igaljuhul kolks-kolks kokku kui mäest üles sõita:D Samas laskumisi ja künkaid oli seal ikka korralikult, seega polnudki võib-olla nii hull valik, aga nohh väike oli ikkagi... Kui pärast proovi tegin siis tõstsin max tasemest sadula 2-3cm võrra kõrgemale, sest see oli lihtsalt liiga hull.

Start:

Stardis oli inimesi igasuguseid - päris sõitjatest (ehk bangers nagu ma teada sain, et siin öeldakse) täistsainikuteni, kuigi see oli nö A-race. Start oli ülesmäge ja sain kohe päris kõrgele ette, kuigi startisin tagant. Kohe kui laskumisele läks sõitsin kännu otsa muidugi:D, sest pulss oli 195 kandis ja tunnetust väga polnud. Paar korda panin veel metsa ja osad, kellest tõusul mööda oli sõitnud panid jälle minust mööda. 5 ringi oli ja paar korda sain veel külje maha ja siis minu ees pani hunnik inimesi külili ja siis panin mina külili ja inimesed said mööda ja siis mina jälle tõusudel mööda ja siis jälle samamoodi:D kuigi lõpuks oli mul tasakaal juba päris hea. Rada oli suht mudaauk koos lumega nii et kukkuda oli kas muda, lume või pehme heina otsa, seega keegi vist viga ei saanud. Kui ma 2 ringi sõitnud olin, siis karjus see rattalaenutaja juba, et come-on, come-on, sa oled esi10s, pane kõik välja, ma viin su pärast linna ära:D pakkus juba isegi juua raja ääres jne. Lõpuks ma olin 15 (75st startijast sellest sõidus), kuigi raja kõrvalt öeldu põhjal olin ma kindel, et 10 hulgas, aga nohh, mis seal ikka.

Lõppkokkuvõttes oli väga pull üritus ja atmosfäär oli igati kiita, pidevalt visati kildu ja terve aeg enne start oli seltskonnal kõhud kõveras, sest kommentaator pani mitu head kildu. Samal ajal karjus tema ja paljud teised inimesed, terve sõidu come-on Karl olenemata sellest, kus mina parajasti olin. Mõtlesin kogu sõidu, et kas ma kuulen valesti ja selle Karli asemel öeldi midagi muud või siis oli lihtsalt palju Karle stardis.

Kuna see ratas oli mulle väike, siis sain ratta 20 euriga 30 asemel ja veel hunniku nõuandeid edaspidise osas, seega igati kasulik üritus oli. Arvestades seda kui mudane see ratas oli, siis ma pole päris kindel, kas selline äri ikka tasub ennast ära, et laenutad ratta 20 euri eest, et seda siis pärast 2h puhastada:D Tagasisõit oli enamuses allamäge ja õnneks oli jää juba ära sulanud, seega sain igalt poolt ilusti alla sõita. Finish? Pasta ja coca-cola loomulikult, mmmmmm

Sauze d'Oulx ehk Iirimaalt väljas

See blogi peaks küll Iirimaast rääkima, aga kuna siin on kõik suhteliselt BAU (või siis business as usual. Meil on lihtsalt miljon kolmetähelist lühendit, absoluutselt iga asja jaoks midagi), siis võiks ju millestki muust ka kirjutada. Lisaks sellele tahab äkki keegi sinna suusatama minna (nt mina paari aasta pärast kui ma enam midagi ei mäleta sellest keskusest:D).


4a tagasi kui ma olümpiat käisin vaatamas (fa-fa eksole:D), siis tegin ma samas kandis ka oma esimese suuskadel laskumise alpides. Seekord sinna keskusesse (Claviere) ei jõudnud ja piirdusime kolme keskusega: Sauze d'Oulx (ehk Salice d'Ulcio itaallastele), Cesana San Sicurio (seal käisin laskesuusatamist vaatamas, aga seal oli ka naiste downhill ja super G) ja Sestriere (alumisel pildil. Seal olid meeste sõidud olümpial).

Pärast pikka otsimist leidsime ööbimise Sauze's otse tõstukite juures, mis oli ühtlasi ka Sauze'i ainukese sinise laskumise algpunktiks, mis tähendas seda, et sealt tasub kaugele hoida. Põhimõtteliselt oli seal suur hunnik britte, kes üritasid kuidagi moodi alla ja üles sõita. Nv-l oli kohalikel lastel ühel kõrval rajal veel võistlus ka ja siis oli seal suht kaos. Näiteks sõitsin mina ühe inglise paariga koos üles nii et naine kaotas suusakepi tõstkile minnes ja mees tõstukilt maha tulles:D Seejuures oli naine jumala rahulik ja ei öelnud sõnagi kepi kaotamise kohta, mina sain sellest teada alles taga sõitvatelt sõpradelt:D Sõidu ajal näitasid mõlemad näpuga kõikide sõitjate peale ja vauutasid, et kuidas need küll sõidavad. Üldiselt oli suusakeppe (mütse, kindaid jms ka) üllatavalt palju seal kandis vedelemas:D

Üks sõber rääkis jälle teist lugu, kuidas päeva esimese ülessõidu ajal üks kutt paaniliselt oma mäepiletit otsis ja selle siis lõpuks ka leidis. Ta oli veendunud, et ta oli selle hommikul taskusse pannud, aga nüüd enam ei leidnud. Selle peale ta ei tulnud, et ta poleks sinna tõstuki peale saanudki kui tal piletit poleks, aga nohh:D

Üldse oli seal inglasi kahtlaselt palju. Kui reede öösel kohale jõudsime, siis tuli vastu terve kari roosades retuusides inglasi ja hommikul olid kõiki autosid katvad lumekihid suguelundeid ja muid roppusi täisjoonistatud:D Lõppkokkuvõttes me neid siiski nii palju ei kohanud. Laupäeva õhtul olid linna ainukeses klubis igaljuhul ainult itaallased. Inglased jäid ilmselt iiri pubisse, mis seal ka oli. Ülla-ülla, aga sinna ma ei jõudnud...

Aga suusapiirkonnast siis:
Gondleid ega kuplitega tõstukeid seal ei olnud, mis tegi tuule ja külmaga ülessõidu päris valusaks. Veel oli seal päris palju teleski lifte (umbes nagu need, mis Otepääl), mis oli tegelikult hea, sest keegi ei viitsinud neid võtta ja seega olid need laskumised täiesti inimtühjad isegi nv-l kui sinna oli terve hunnik itaallasi kohale tulnud. Näiteks kui Sauze'st vasakule (kaardilt vaadates) Genevrise poole minna, siis seal oli üks 10 minutine teleski, mida lauaga eriti ei soovitaks, sest maha kukkudes oleksid sa keset metsa, kust väga kuskile ei saa... Lõpu osa oli juba metsast väljas. Vasakul oli veel üks teleski, aga see oli kinni kahjuks:(

Teised highlightid olid Sestriere'i meeste kiirlaskumise olümpiarada, kuhu üles läks jälle teleski, kus vahepeal oli ka väike hüpekas, kus kõrval lesis üks laudur loomulikult:D

See oli küll täiesti jääs ja überjärsk, seega oli sealt allatulek üpris keeruline ettevõtmine, mis tõi mind mu suusaoskuste osas tagasi maa peale:D arenguruumi on ühesõnaga.

Minu lemmiklaskumine oli Cesana San Sicurio naiste olümpia downhilli rada (2700m pealt 1700 peale),

kus oli ka parajalt lund, et sai normaalselt pöörata. Ülemine osa oli täiesti inimtühi ja sealt sai korralikult alla lennatud. Kuskil poole peal hakkasid jalad juba valu andma ja lõppu jõudes oli inimeste vahel laveerides juba üpris ekstreemne, aga jalgade tudisedes sain 4 minuti ja 177 keskmise pulsiga alla sealt. Timur (läti kutt) tuli minuga enamvähem koos ja teised umbes 4 min meist maas, aga olümpial tulid naised sealt 2 minutiga alla raisk. Jällegi arenguruumi on ühesõnaga:)

Punane laskumine Jouvencaux-sse (nr 12) oli ka päris hea, aga seal oli päeva lõpuks palju kive väljas ja seega oli see rohkem kivide vahel laveerimine. Igaljuhul oli see kõige pikem laskumine vist. Oma 8min läks aega, et alla tulla.

Kokkuvõttes oli pull reis ja seekord ilma suuremate sekeldusteta õnneks või kahjuks.