Pasta scoglio, sauerkraut, borjomi ja pelmeenid

Pikka aega olen nüüd hoogu võtnud, et blogisse midagi kirjutada, aga ei tahtnud vinguvat kirjutist Iirimaast teha ja täna (kirjutamisega tegin algust pühapäeval) siis lõpuks tuli see päev, kus Iirimaa ei tundugi nii hull:D (tähelepanelik lugeja märkab, et viimane postitus oli märtsis...) Ok, tegelt on ilmselt rohkem olnud tegemist minu laiskusega, eks mõned helgemad hetked on ikka veel olnud, kuigi päris tihti tekib mul küsimus, et kuidas mitte Google's töötavad inimised siin vastu peavad...

Mis siis minu optimismi siin tõstis? Eile käisime suure kamba italianodega ühe itaallase lahkumisõhtusöögil väidetavalt Iirimaa parimas Itaalia restos ja ega pettuma ei pidanud. Ainuke negatiivne külg on see, et see on Dalkeys, mis on kesklinnast oma 15km eemal. Dalkeys elavad kõik Dublini rikkurid nagu nt Bono, kes selle sama resto püsiklient on. Lisaks temale olid igasugused muud kuulsad inimesed oma nimed seina peale sodinud. Ühele õigele Itaalia restole kohaselt oli koht ja kujundus väga lihtne ja kodune, aga söök uskumatult hea. Teenindus oli omaette tase, täpselt nagu mingis väikses Sitsiilia külarestoranis oleks. Juba menüüs oli kirjas hoiatus, et ärge meilt viisakust oodake, autentse atmosfääri hoidmiseks oleme väga informal ja ärge üldse lootkegi, et menüüs muudatusi teeme (ehk siis pasta kõrvale friikaid ketšupiga pole mõtet küsida nagu Iirimaal muidu kombeks on). Ühesõnaga pidev lõõpimine käis ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas väljapeetud iiri rikkurid seda vastu võtta suudavad, aga vbolla nad mitte-italianodega on viisakamad. Näiteks ühel hetkel käis teenindaja ringi ja ma ei pand parajasti tähele, mida ta mult küsis, aga mõtlesin, et ju ta tahtis teada, mida ma magustoiduks tahan ja ma ütlesin tiramisu ja kutt hakkas mind toolilt püsti tõmbama selle peale:D (tira mi su tähendab tõmba mind üles) tegelt küsis ta hoopis midagi muud ja minu imeliku vastuse peale hakkaski mind üles tirima:D

(kui ma nüüd selle ära kirjutasin, siis mulle tundub, et niimoodi lugedes pole see üldse nii naljakas kui kohapeal tundus, aga tegelt ka oli, oli küll naljakas!)

Igaljuhul söök oli super ja täielik Itaalia igatsus tekkis. Õnneks juba 2 kuu pärast ma sinna ka lähen oma tavapärasel jõuluks-koju-läbi-Itaalia tripil. Nüüd on õige koht küsida, et kas keegi minuga jõuludeeelsel nv-l 2ks päevaks Itaaliasse suusatama ei taha tulla? Ryanairi piletid on kuskil 60 euro ringis edasi-tagasi!

Aga tagasi Iirimaale. Pärast seda sai siis paduiirlaste klubisse ehk Coppersisse mindud.



Täna lõunasöögile läksin siinsele Oktoberfestile ehk siis ühte platsi on topitud erinevad telgid, kes saksa sööke ja õlut müüvad, koos vastava zige-zage-zige-zage muusikaga. Kõik müüjad, dj, bändid ja enamus külastajaid on sakslased, seega täiesti nagu päris! Kuigi ma väga suur hapukapsasõber pole, siis praekartulid hapukapsa ja lihakamakaga olid ikka päris head! Itaallasteni see muidugi päris ei küündi, aga kes küündib? Muideks imelikul kombel olid suvel toimunud iiri maastikuratta meistrikatel samuti paar sakslast oma bratwurstitelgiga väljas.

Edasi suundusin leedu poodi pelmeene, kohukesi, hematogenast ja borjomi vett ostma ja nagu itaalia resto oli õige itaalia meeleoluga ja oktoberfest nagu saksamaa, siis leedu pood oli täielik ida-Euroopa urgas - müüjateks tülpind nägudega leedukad, ukse peal olid erinevad vene-leedu-poolakeelsed kuulutused ja 2 ärajoodud, peksasaanud nägudega kahtlast kutti uurisid neid huviga. Ükspäev kuulsin meie maja kõrval ka kahte eesti ehitajat omavahel vestlemas, aga need nägid täiesti viisakad välja. Igaljuhul pole siis eriline üllatus, et iirlased idaeurooplastesse kerge põlgusega suhtuvad ja miks eestlased ennast meeleheitlikult põhja, mitte idaeurooplasteks tahavad pidada. Idablokk idablokiks, aga idabloki toidust ehk bormjomist, kohukestest ja pelmeenidest ma ikkagi loobuda ei suuda, seega jään ma selle poe püsikliendiks edasi:D

Kuhu ma nüüd selle kõigega jõuda tahan? Vähem kui 24 tunni jooksul olen ma põhimõtteliselt olnud neljas täiesti erinevas riigis ja seda kõike ühes linnas ja kui soovi oleks, siis leiaks nii mõnegi muu riigi veel siia sekka. Eestis sellist olukorda naljalt ei tekiks. Kui ma nüüd Eestisse tagasi tuleksin, siis pärast esimese vaimustuse üleminekut hakkaksin ma sellest ilmselt puudust tundma. Ühesõnaga, mis ma oma eluga ette võtan on jätkuvalt segane.

(Konverentsikeskus Google'i värvides)

See nädal oli ka tööl igasuguseid sündmusi täis, toimus meie igaaastane sales conference, kus kõik Euroopa müügitiimid kokku tulevad koos suurte ülemustega usast, kes siin-on-nii-tore töötada motivatsioonikõnesid ja tulevikuennustusi peavad. Kõige lahedam osa oli product demod ehk siis kõik uued tooted ja olemasolevate toodete uuendused, mis töös on. Oi kuidas, neist tahaks kirjutada, aga siis lastaks mind lahti:D Üllatuskülaliseks üritusel oli Bob Geldof, kes aafrika nälgivatest lastest, heategevusest ja sellest, kuidas me oma tööl saame midagi ära teha iga päev ja midagi huvitavat oli vist ka, aga liiga palju see mind ei erutanud. Kõige meeldejäävam osa oli lakkamatu telefonifotokate plõksumine, mida keegi polnud viitsinud hääletu peale panna...

Üks nendest piltidest, mille julmalt kellegi Facebookist võtsin...

Huvitav, kas keegi reaalselt nüüd lõppu ka jõudis? 6 kuud pole ma viitsinud midagi kirjutada ja nüüd kirjutasin ainult viimasest nädalast?:D Ärge pahandage...