Värsked maratoni meenutused - 26.10.09 Dublin Marathon 30th edition

Nonii, maraton elusalt ja tervelt läbitud. Panen enne mõtted kirja kui päris ära vajun. Borjomi vesi ja kummikommid hoiavad mind veel üleval:D Strateegilise näitajad kõigepealt - 42,195km, aeg 3.24:51, koht?, keskmine pulss 169, tõusu 180m.

Edit: koht 1038, 30sek jäi esituhandest puudu. Raisk. Kokku lõpetas 10500 12500 startijast.

Täna hommikul siis kell 6 äratus ja suur ports pastat sisse ja stardipaika, mis asus mugavalt ca 10min sörgi kaugusel kodust. Nats jahe oli alguses, aga siis tuli päike ka välja ja üldiselt ilm oli täiesti PERFECT. Sain isegi natuke päikest:) Väga palav ei hakanud ja külm polnud ka kordagi. Nädalavahetusel puhunud 10381023kmh tuulest ja vihmast polnud enam jälgegi.

Aga siis start. 15min enne olid juba 3 koridori kokku aetud ja pidin üle aia ronima, et ettepoole saada. 3 gruppi oli ja ise said valida, kust startida, alla 3.30, 3.30-4.15 ja üle 4.15. Mina läksin muidugi eest;) Eesmärk oli 3.15 ja varueesmärk 3.30 nii et kuskile sinna kanti läks ka.

Algus oli super - jalad olid kerged, päike paistis ja miilid (kogu rajamärgistus oli miilides ja km-des aint ümmargused numbrid) läksid nagu lupsti. Kuskil 10 miili peal hakkasid jalad natuke tunda andma, aga pulss oli OK ja pump töötas suure varuga. Tol hetkel hakkasin mõtlema, et krt jalad küll veits valutavad, aga samas on joosta ikkagi kerge, äkki see käibki nats asja juurde. 170 pulsi juures hingasin veel pooleldi läbi nina ja oleks võind vabalt juttu rääkida ja mõtlesin, et peaks ikka nats kiiremini jooksma. Samal ajal oli veel minu ees juba pikemat aega mingi kutt nõmeda särgiga, mida ma üldse enam näha ei tahtnud ja üritasin tal eest ära joosta, aga see sinder püsis kannul ja pidin ikka juurde panema. Läksin siis 7.10-7.20 miili pealt nats alla 7min miilile ja 6 miili jooksin inimestest naerul näoga mööda ja mõtlesin, et krt rattavõistlused on ikka poole raskemad, seal on stardist juba veri ninast väljas ja siin keksin ja lehvitan publikule, aga jahh ära hõiska enne õhtut või kuidas see vanasõna väga targalt ütleb. Pool maad läbisin täpselt sama ajaga, mis kuu aega tagasi poolmaratoni - 1.35. Siis mõtlesin, et krt oleks nats kiiremini alustand oleks äkki veel 3h märgi alistanud, aga väike kõhklus oli ikka sees, et nii kerge see ei saa ju olla. Samal ajal vaatasin, et mis kuradi imelikud inimesed need iirlased on - raja ääres jagati marmelaadi ja kummikomme, nagu hallooo, jooksu ajal hakkad kummikomme närima??? Mul oli veel väga hästi meeles, kuidas mul 11a tagasi poisikesena maratoni joostes suhkrut süües niimoodi pistma hakkas, et ma pool maad kõndima pidin, seega ei mingit marmelaadi ja kummikommid tundus lihtsalt friiki. Kuskil 16 miili juures hakkas nats raskemaks minema juba ja võtsin hoogu maha. Miili aeg langes 8min peale ja kergelt hakkas muret tekitama ja sellega mu hoogne ja üleolev suhtumine maratoni ka lõppes. 30km läbisin veel 2.15ga, aga enam head loota ei olnud. Süda ütles, et come on, mul on varu veel küllaga, mida sa pullid, aga jalgadega oli nägemist. Põhimõtteliselt liikusin tibusammul edasi ja jalad kerkisid maast kõige rohkem 1cm kõrgusele. Paar kilti veel lootsin, et äkki juhtub ime ja kalkullisin 5 miili enne lõppu, et peaksin 7.30 jooksma miile, et 3.15ga ära joosta, aga see oli way too kiire juba minu jaoks. Varsti läks mööda see nõmeda särgiga kutt, aga seekord särk ei seganud, sest see kadus kohe mägede taha ja siis viimane põnts oli kui üks väga ilus blond neiu must mööda läks, kellest ma mõni aeg tagasi just mööda oli jooksnud. Isegi tema ei suutnud mind motiveerida teistega samasse temposse tagasi võtta....

22-23 miili peal oli igasugune lootus juba kadunud, aga lõpp hakkas paistma ja läks natuke kergemaks. Rahvast ei voolanud enam massiliselt mööda ka ja mõnest lombakast sain isegi mööda joostud. Siis sain Annalt viimase geeli ja sörkisin väikselt kodupoole ja miiliajad hakkasid ka nats kiirenema. Seejuures võtsin kõikidelt pakkujatelt ka eelnevalt väga naljakana tundunud kummikomme lahkelt vastu:D

Umbes tol hetkel oli juhuslikult üks saksa tüdruk filmimas raja ääres. Mitte just eriti põnev, aga näeb minu lombakusastet selleks hetkeks:D

Lõpupoole nägin tee kõrval ühte meest ka pikali lamamas ja talle oldi parajasti kiirabi kutsumas, loodetavasti keegi otsi ei andnud seekord. Hommikul lugesin EPL-st just, et 0,8 maratonijooksjat 100 000st sureb rajal, auch. Neid inimesi, kes tundusid, et nüüd kukun pikali ikka tundus olevat veel. Peakski raja äärde viimaseid vaatama minema...

24 miili peal jooksime kodust ja Google'st mööda ja hunnik inimesi oli tulnud mulle isegi kaasa elama, siis läks samm juba üpris kergeks. Võtsin siis tempo korralikult üles, aga selle peale tuli see mu tahhükardia asjandus jälle välja ja viskas pulsi 211 peale ja ca minutikese pidin kõndima ja siis juba natuke kangeks tõmbunud jalgadega finishisse. Lõpus väike spurt ja voila, medal käes. Enesetunne on täitsa hea, aga treppidest ilmselt kõndida ei taha nüüd mõnda aega... Igaljuhul -

Tehtud!

Maratoni eel

Homme on siis kauaoodatud maratonipäev ja mandrassin siin vaikselt. Eile sai Leedu poest Borjomi vett, musta leiba, hematogeeni, kaeraküpsiseid ostetud ja nüüd nosin neid siin. Loomulikult on põhitoiduks pasta:) Täna sain ka juba numbri kätte, olen 15483 ja lugesin maratoni ajakirja, leidsin 4 eestlast veel, kes homme rajale lähevad ja üks tundub, et on isegi kiirem minust:o aga nohh kõigepealt on vaja finishisse jõuda...

Ülemine pilt on täpselt kuu aega tagasi toimunud Dublini poolmaratonist, mis läks päris hästi arvestades minu jooksukilometraaži, mida hakkasin koguma septembri algusest alles ja enne seda jooksin veebruaris... 617 koht 8000st ja aeg 1.34. Lõpus oli veel jõudu korralik spurt ka teha (nagu pildilt näha) nii et viimane miil oli 30 sek kiirem kui teised ja lõpus pulss 198. Vot tak. Eks näis, kuidas borjomi vesi mind homme edasi viib:D

Google takes over Killarney

See nädal sai siis korraks jälle Killarney'sse tagasipõigatud, et tähtsat tööjuttu kuulata. Kohal oli paartuhat Google'i inimest kogu Euroopast ja suure tõenäosusega olid kõik hotellid meie jaoks ära bookitud:D Kuigi Killarney tundub siuke linnake, kus on igast 5st majast 4 on hotell/b&b/guesthouse vms. Kuna kogu reis oli viimseni ära planeeritud, siis ainuke vaatamisväärsus, mida korraks vaatama sain oli loss Killarney järve ääres, mis mul eelmine kord nägemata oli jäänud, aga see poldki ürituse eesmärk. Erinevad targad inimesed rääkisid 2 päeva jooksul, eesotsas Eric Schmidtiga (Google'i CEO), maailmaasjadest ja väidetavalt on MASU maailmas läbi ja rongid hakkavad jälle liikuma! Ajee:) Esimene õhtu olid ilmselt kõik pubid/baarid/klubid meie inimesi täis. Vaevalt, et esmaspäeva õhtuti Killarney's tavaliselt nii palju actionit on:)

Teisel päeval hommikul jälle edasi ja õhtul afterparty, kus esines Britain's got talenti teine koht, kellest ma küll midagi kuulnud polnud, aga vähemalt iiri/briti inimesed, kelle 2 2 MUST SEE saadet on X-factor/Britain's got talent olid vaimustuses. Õhtuks ehitati kogu konverentsihall ööklubiks ja kõikseemees eesotsas erinevate tippjuhtidega tantsis hommikuni (Ok. Eric Schmidti ei old näha). Ja kõige toredam osa oli hommikune rongisõit - rongid väljusid 6.30-7.50 vahel ja olid zombisied täis:D

Igaljuhul oli väga lahe üritus. Päris huvitav oli ka, endise osaliselt üritusturundusagentuuri töötajana (mitte, et ma neid üritusi väga korraldanud oleksin...) vaadata, kuidas 2000 inimese majandamisega hakkama saadi. Saadi küll, va esimese päeva mõte teha söömine osaliselt õues, sest Iirimaal ju vihma ei saja kunagi:D aga nohh üldiselt sai telgi all olla, seega päris märjaks ei saanud.

Vahepealne, Roni Size, kaljuronimine, maraton, ipertesco

No nüüd on ikka eriti pikk paus sisse tulnud blogisse ehk siis vahepealt on ära jäänud surfamine iiri külmas vees, seiklused hispaanias, Eestis vedelemine, siis uuesti jälle Eestis, Dublini poolmaratoni jooksmine (aeg 1.34.29 ja koht 617 8100st) ja kindlasti midagi veel ja ma nüüd üritan uuesti alustada. Poolmaraton oli päris pull. Sünnipäevaks panid kolleegid mind sinna kirja ja no mis mul siis üle jäi kui jooksma hakata. Umbes täpselt 20 päeva oli aega, et jälle jooksuvormi saada pärast veebruari... Kuna see jooks läks päris hästi, siis mõtlesin, et mis seal ikka ja panin ennast ka Dublini täispikale maratonile kirja 26 oktoober ja nüüd ma siis olen üritanud olla eriti tervislik ja maratoniks valmistuda ja nüüd jääb üle ainult loota, et põlved vastu peavad. Praegu parem põlv valutab veits:( Nädalavahetuse tantsimine/jooksmine/ronimine ilmselt olid nats liiast.

Ronimine

Reedel oli siis Roni Size Dublinis (lõpuks head muusikat!) ja sai korralikult tantsida üle pika aja ja laupäeval siis loomulikult tuli jooksma minna. Võtsin pikema otsa ette ja jooksin mööda rannikut ca 30km, õhtul sünnipäevale ja hommikul kell 8 üles, et ronima minna. Oehh, päris lahe oli hommikul. Vihma ka tibutas veel veits, aga vedasin ikka üles ennast ja tasus ära:) Päris pull oli kaljude peal turnimine. Pärast tuli päike välja ja suht soe oli ka ehk ca 14-15 kraadi pakun. Alguse tõusud olid üpris lihtsalt (ok, mitte küll kõikidele, aga mulle vähemalt:p) ja pärast oli lihtsalt sein, kus olid imeväiksed praod ja roni siis kuidagi üles seal. Pm kui vaadata alt, siis ei näe mitte ühtegi kohta, kust kinni hoida. Kahjuks pilte vist pole sellest, sest kõik olid ametis ronimisega ja päeva esimese poolega ammendas see massiline pildista nüüd mind teema ennast ära:D Kokku ronisime umbes 5-6h. Igaljuhul mõnus päev ja põsed sai päikse käes mõnusalt punaseks:) Lõpuks ometi pole iirimaa ilma kohta midagi paha öelda (ptüi, ptüi, ptüi). Sept ja Okt on vihma vähem sadanud kui suvel ja noo temperatuur on ka pm sama. Vahepeal septembris olid soojemad ilmad kui suvel!! Eks näis kaua see kestab eksole.

POOOOOOOOD

A ja pärast koduteel avastasin SUURE Tesco, jahh esimest korda suurde poodi (õigemini 2 nädalat tagasi jõudsin Dublinist väljas (Brays) ka suht suurde poodi). Peaaegu sama suur nagu Eesti poed. Senimaani olen ma sattunud u Statoili ja Westmani äri vahepealsetesse poodidesse, kus väga valikud just pole, aga Brays oli müügil nii Barilla kui DeCecco pastat! Halleluuuuja, nüüd võib lõpuks jälle kokkama hakata:P Ostsin 5kg pastat kokku, sest rohkem ei viitsinud vedada ja nüüd Tescos oli jälle DeCeccot müügil ja loomulikult ostsin veel... ja päeva ost oli Toilet Duck. Kuigi ma ei saanud eriti aru, kuidas see toimib, aga õpetus oli inglise/eesti/türgi keeles, seega ma ei saanud ostmata jätta:D No annab leida sellist keelekombinatsiooni ikka:D