Edit: koht 1038, 30sek jäi esituhandest puudu. Raisk. Kokku lõpetas 10500 12500 startijast.
Täna hommikul siis kell 6 äratus ja suur ports pastat sisse ja stardipaika, mis asus mugavalt ca 10min sörgi kaugusel kodust. Nats jahe oli alguses, aga siis tuli päike ka välja ja üldiselt ilm oli täiesti PERFECT. Sain isegi natuke päikest:) Väga palav ei hakanud ja külm polnud ka kordagi. Nädalavahetusel puhunud 10381023kmh tuulest ja vihmast polnud enam jälgegi.
Aga siis start. 15min enne olid juba 3 koridori kokku aetud ja pidin üle aia ronima, et ettepoole saada. 3 gruppi oli ja ise said valida, kust startida, alla 3.30, 3.30-4.15 ja üle 4.15. Mina läksin muidugi eest;) Eesmärk oli 3.15 ja varueesmärk 3.30 nii et kuskile sinna kanti läks ka.
Algus oli super - jalad olid kerged, päike paistis ja miilid (kogu rajamärgistus oli miilides ja km-des aint ümmargused numbrid) läksid nagu lupsti. Kuskil 10 miili peal hakkasid jalad natuke tunda andma, aga pulss oli OK ja pump töötas suure varuga. Tol hetkel hakkasin mõtlema, et krt jalad küll veits valutavad, aga samas on joosta ikkagi kerge, äkki see käibki nats asja juurde. 170 pulsi juures hingasin veel pooleldi läbi nina ja oleks võind vabalt juttu rääkida ja mõtlesin, et peaks ikka nats kiiremini jooksma. Samal ajal oli veel minu ees juba pikemat aega mingi kutt nõmeda särgiga, mida ma üldse enam näha ei tahtnud ja üritasin tal eest ära joosta, aga see sinder püsis kannul ja pidin ikka juurde panema. Läksin siis 7.10-7.20 miili pealt nats alla 7min miilile ja 6 miili jooksin inimestest naerul näoga mööda ja mõtlesin, et krt rattavõistlused on ikka poole raskemad, seal on stardist juba veri ninast väljas ja siin keksin ja lehvitan publikule, aga jahh ära hõiska enne õhtut või kuidas see vanasõna väga targalt ütleb. Pool maad läbisin täpselt sama ajaga, mis kuu aega tagasi poolmaratoni - 1.35. Siis mõtlesin, et krt oleks nats kiiremini alustand oleks äkki veel 3h märgi alistanud, aga väike kõhklus oli ikka sees, et nii kerge see ei saa ju olla. Samal ajal vaatasin, et mis kuradi imelikud inimesed need iirlased on - raja ääres jagati marmelaadi ja kummikomme, nagu hallooo, jooksu ajal hakkad kummikomme närima??? Mul oli veel väga hästi meeles, kuidas mul 11a tagasi poisikesena maratoni joostes suhkrut süües niimoodi pistma hakkas, et ma pool maad kõndima pidin, seega ei mingit marmelaadi ja kummikommid tundus lihtsalt friiki. Kuskil 16 miili juures hakkas nats raskemaks minema juba ja võtsin hoogu maha. Miili aeg langes 8min peale ja kergelt hakkas muret tekitama ja sellega mu hoogne ja üleolev suhtumine maratoni ka lõppes. 30km läbisin veel 2.15ga, aga enam head loota ei olnud. Süda ütles, et come on, mul on varu veel küllaga, mida sa pullid, aga jalgadega oli nägemist. Põhimõtteliselt liikusin tibusammul edasi ja jalad kerkisid maast kõige rohkem 1cm kõrgusele. Paar kilti veel lootsin, et äkki juhtub ime ja kalkullisin 5 miili enne lõppu, et peaksin 7.30 jooksma miile, et 3.15ga ära joosta, aga see oli way too kiire juba minu jaoks. Varsti läks mööda see nõmeda särgiga kutt, aga seekord särk ei seganud, sest see kadus kohe mägede taha ja siis viimane põnts oli kui üks väga ilus blond neiu must mööda läks, kellest ma mõni aeg tagasi just mööda oli jooksnud. Isegi tema ei suutnud mind motiveerida teistega samasse temposse tagasi võtta....
22-23 miili peal oli igasugune lootus juba kadunud, aga lõpp hakkas paistma ja läks natuke kergemaks. Rahvast ei voolanud enam massiliselt mööda ka ja mõnest lombakast sain isegi mööda joostud. Siis sain Annalt viimase geeli ja sörkisin väikselt kodupoole ja miiliajad hakkasid ka nats kiirenema. Seejuures võtsin kõikidelt pakkujatelt ka eelnevalt väga naljakana tundunud kummikomme lahkelt vastu:D
Umbes tol hetkel oli juhuslikult üks saksa tüdruk filmimas raja ääres. Mitte just eriti põnev, aga näeb minu lombakusastet selleks hetkeks:D
Lõpupoole nägin tee kõrval ühte meest ka pikali lamamas ja talle oldi parajasti kiirabi kutsumas, loodetavasti keegi otsi ei andnud seekord. Hommikul lugesin EPL-st just, et 0,8 maratonijooksjat 100 000st sureb rajal, auch. Neid inimesi, kes tundusid, et nüüd kukun pikali ikka tundus olevat veel. Peakski raja äärde viimaseid vaatama minema...
24 miili peal jooksime kodust ja Google'st mööda ja hunnik inimesi oli tulnud mulle isegi kaasa elama, siis läks samm juba üpris kergeks. Võtsin siis tempo korralikult üles, aga selle peale tuli see mu tahhükardia asjandus jälle välja ja viskas pulsi 211 peale ja ca minutikese pidin kõndima ja siis juba natuke kangeks tõmbunud jalgadega finishisse. Lõpus väike spurt ja voila, medal käes. Enesetunne on täitsa hea, aga treppidest ilmselt kõndida ei taha nüüd mõnda aega... Igaljuhul -
Tehtud!
No comments:
Post a Comment