Wednesday, December 3, 2008

Weekend in Limerick



Eelmine nädal sai siis ettevõetud trip väidevalt kõige ohtlikumasse ja koledamasse kohta Iirimaal, Limericki. Põhimõtteliselt linna me ei näinudki väga seega ei oska kumbagi kommenteerida. Väga hull ei tundunud igal juhul. Reis oli üpris mõttetu kui väljaarvata viimasel päeval jällegi kaljudele väljasõit. Aga nüüd siis lähemalt:
Kolmapäeva õhtul pärast tööd läksin magama ja siis heliseb poole une pealt telefon:
"Hello"
"Karl, do you have a drivers licence?"
"Emm, Yes"
"Ok guys, Karl is driving" tuut, tuut, tuut...

Mis siis ikka, reedel läksime kahele autole autolaenutusse järgi ja ralli võis alata. Veidi murelikuks tegi see, et teist autot juhtis inglise tüdruk, kellel kodus ka auto on, aga tema igaljuhul võttis ühe iiri tüdruku endaga kaasa, sest ta ei julgenud üksi sõita. Aga noh, mis see vasakul pool teed sõitmine siis ära ei ole:) Limericki sõidab pealegi ainult 4h (ok meil läks sinnasõit üle 5h...). Igaljuhul esimene linnavaheline seiklemine poldki nii hull kui arvasin. Natuke tuleb mõelda ainult ja vasaku käega saab ka ilusti käike vahetada. Edasi kiirtee peale. Jällegi ei saa mööda Iirimaa liikluse kommenteerimisest. Ühes suunas on 3 rida, tee on valgustatud ja kiirusepiirang 100kmh. Lõpeb 3realine osa ära ja algab 2 realine valgustama tee ning täpselt selle ülemineku peal on kiirusepiirang 120kmh. Ehhh??? Linnast olime ammu väljas selleks ajaks. No hästi mida iganes. 

Reisist ise? Ütleme nii, et keegi peale minu auto (ehk karl ja italianod) ei viitsinud eriti midagi vaadata ja pühapäeval läksid teised hoopis minigolfi mängima. Ma ikka pressisin veits eemal asuvaid kaljusid vaatama ja oli väga superluks jällegi. Donegalis oli küll veits ilusam, aga siiski väga ilus oli. Kõige eredamad mälestused jäävad aga vist sinna ja tagasisõidust. Jällegi täpselt 2 autoraja laiused käänulised, üles-alla teed ja 100kmh lubatud + kivisein mõlemal pool tee ääres. Seekord ainult see erinevus, et mina olin roolis:p Reaalselt oli selles 100kmh alas kiirus 50-70kmh ja siis jäid ka teised autod ette teel... Lõppkokkuvõttes oli päris lahe. Peaaegu terve aja pidi kaht kätt pingsalt roolil hoidma ja iga natukese aja tagant kaugtulesid ümberlülitama kui jälle mõni auto kurvi tagant välja ilmus. 


Ühesõnaga ca 10h roolis ja autos itaallastega. Need juba tutvustavad mind kui itaallast, sest ma hängin nendega pidevalt, räägin itaalia keelt ja tean peaaegu iga itaalia teema peale kaasarääkida:p Kuidagi kiirustades sai see sissekanne nüüd tehtud, aga järgmine kord üritan paremini. Ahjaa mis me veel nägime? 

Et miks me üldse sellele reisile läksime? Sest reisi korraldas iiri tüdruk, kes ise Limerickist pärit on... Tegelt oli lõbus - nägime veel lossi, vanu maju, sigu, hanesid ja mina sain kiikuda, need viimased mainitud olid siis grupisoodustuse tõttu ainult 12 euri... ja kõigest ei hakka siin rääkima ka:)) ja rohkem pilte jälle orksis:)

P.S. Kirjutage mulle ka palun eksole! 

Thursday, November 27, 2008

Karl in Gasworks


Nonii jälle. Nüüd oleks siis viimane aeg uuest kodust kirjutada.

Natuke enne seda Donegali trippi (loe altpoolt) pidin ma oma asjad vanast kohast välja kolima ja esmaspäeval saime sisse kolida ja nüüd oleme 2 nädalat siin old ja väga superluks on:) Täitsa nagu kodu ja pole mingeid prantslasi ka:D Üürime koos ühe saksa tüdrukuga, kes nats peale mind alustas. Saan veits saksa keelt jälle harjutada.  Paar korterit eemal, meie korrusel on veel 2 googlerit. Teisipäeval koputasime nende uksele korraks ja tuli välja, et kutt (itaallane) oli just Itaaliast tulnud ja tal oli hunnik prosciutto crudot, salamet (jahh, umbes selline, mida te kallid MCA inimesed süüa ei tahtnud ükskord:p) ja mingit juustu. Ja siis ma jäin sööma sinna pikemaks ajaks ühesõnaga, mis sest, et ma just olin kõhu täis söönud, aga mmmmmmmm see oli hea ikka. Läks veits teemast eemale nüüd...

Ühesõnaga korter - maja on ümmargune nagu pildilt näete, sest kunagi oli siin mingi gaasiasjandus ja nüüd paar aastat tagasi ehitati ümber ja keegi polnud siin korteris enne elanud. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas see gaasiasjandus toimis, aga siin ringi sees oli vist mingisugune gaasiballooni asjandus vms. Keegi targem võib selgitada kui teab. Igaljuhul maja on ümmargune:) Aga seest pole absull aru saada. Tore on see, et tööle on tervelt oma 100 meetrit minna ja enamus ülejäänud seltskonnast elab ka siin kandis. 9 korrust on ja me elame 8ndal (õigemini 7ndal iirimaa süsteemi järgi), 3 toaline on (või siis jällegi 2 bedroom apt iiri süsteemi järgi) ja vaade on ka täitsa tore:)

Veel on tore see, et mu tore korterikaaslane võttis saksamaalt kaasa KÕIK, mis ta leidis. Tsikil pold väidetavalt aega sorteerida asju ja siis pakkis lihtsalt kõik kaasa. Kokku tuli ta 43 kastiga. Õnneks näiteks voodi ja diivani müüs ta maha siin, sest neid pold kuskile panna ja osa asju on juba ära visanud ja lubas veel visata ära asju ja enamvähem oleme isegi ära mahutanud kõik asjad, aga koridoris vedeleb ikka veel paar kasti ja kohvrit nagu pildilt näha. Ja kõiki asju pole ta vanast kohast veel ära toonudki:| Õnneks elas ta kõrvalmajas, seega pold kaugele tassida kappe jms, aga ikkagi. Hea asi on see, et meil on kodus olemas seega kõik, mis vähegi võib vaja minna va telekas, mis tal on üliväike (arvutiekraan on ka suurem). Näiteks üks päev kui ma ustelt mingeid jubinaid maha kruttisin, mis uksed automaatselt kinni tõmbavad (jahh, millegi pärast on kõikides iiri korterites uksed sellised, mis automaatselt kinni lähevad ja sellise laksuga, et jube. Igaljuhul mul oli vaja naelu ja küsisin siis talt naljapärast ja tal oligi kinnine pakk naelu:D Mitte, et ta kunagi elus mõnda naela oleks kasutanud oleks, aga nohh kunagi ei tea ju... Siis meil on veel näiteks ca 30 pooltühja 2006/2007 säilivustähtajaga maitseainetopsi:D Seda loetelu võiks veel rahulikult jätkata, aga ma parem ei hakka. Tegelikult on ta tore:) Orksis on mõned pildid ka korterist. Ahjaa 2 vetsu on ka õnneks, seega ei pea selle pärast kaklema. Selle on ta juba sisustanud paari taimega ja isikliku prilllauaga:)

Sunday, November 23, 2008

Iirimaal võib ka ilus olla ehk Donegali trip



Nonii. Jälle on tükk aega mööda läind ja pole midagi kirjutanud. Võtan ennast jälle kokku ja kirjutan siis. Mõni äkki käib veel vaatamas ka seda blogi siin.

Anyways loen just delfist, et Eestis on 32000 majapidamist elektrita ja lumetorm on. Seega on paslik hetk kirjutada, et tulin just oma esimeselt rattasõidult ja eelmine nädal hüppasin t-särgi väel mägedes ringi (seda küll alles siis jopega palav hakkas). Aga ausalt öeldes olen isegi natuke kade, et Eestis pole praegu. Eile nägin delfist paksult suusatajaid täis trummiradu ja kodus on ka tormi ajal mõnus chillida ju? Siin lund pole, aga on lihtsalt räige tuul. Täna sõitsin mäest alla, siis mõtlesin, et kohe lendan ka. Siiski jäin püsti ja vasakpoolseliiklusega ka probleeme polnud. Veits imelik oli alguses, aga pärast harjus ära. 

Aga nüüd siis natuke ajas tagasi. Eelmine nv käisime kolleegidega Iirimaa loodeosas Donegalis. Ja täiesti uskumatu, aga Iirimaal võib ka tõsiselt ilusaid kohti olla. Isegi ilm oli super. Pühapäeval oli ainult sinine taevas, päike paistis ja isegi tuult pole. Igaljuhul läksime siis kahe minibussiga pärast tööd teele ja kõigest 4,5h (sh 1h ummikus ja väike Lidl peatus) pärast olimegi kohal. Õhtul eelmise päeva Iisraeli tüdruku sünna järg ehk belly dancing. Päris hästi pani üks türgi tüdruk ikka. Hommikul läksime siis vaatamisväärsusi vallutama. Kuidagimoodi võttis see meil 3h autosõitu aega kuigi me ei lahkunud sellest ühest maakonnast. Läksime siukseid pulle käänulisi, künkalisi teid pidi nii, et pidevalt oli inimestel paha ja käis võitlus esimeste kohtade pärast, mis sest et ees keskmise istme juures põhimõtteliselt puudus igasugune jalaruum. Alguses käis jutt, et okei-okei teeme, et vahetustega istub keegi seal. Lõpuks tahtsid kõik seal istuda. Mina istusin rahulikult taga nurgas ja oli väga hea. Veits spooky oli kohati, aga pold hullu. Hommikul ma loomulikult ei saanud jälle üles nagu tavaliselt ja siis mõtlesin, et magan bussis edasi, aga need teed äratasid paremini üles kui üks hea topeltespresso. Üks teine vapper serbia tüdruk pidas ka terve aja tagaistmel vastu. Üks kutt hakkas karjuma igakord kui keegi mingi söögiasja lahti võttis. Hakkas see krõpsudest, mis tõesti haisesid veits, aga lõpuks olid täiesti lõhnatud küpsised ka juba tabu:D Pull lugu selle asja juure oli see, et terve aja oli 100kmh lubatud. Ehk siis tee, mis oli täpselt nii kitsas, et 2 autot mahtus ära ja rohkem mitte, kurvid, mäed, konarused jne ja 100kmh lubatud igalpool. Eestis oleks max 50kmh sealt old ja noo palju õnne sellele inimesele, kes seal tõesti 100kmh kätte saab. Ja selle asemel, et 100kmh märgid, mis iga 100m taga olid välja vahetada nt 60 vastu olid vastukaaluks sildid drive carefully ja nii ja naa palju inimesi on viimase paari aasta jooksul siin surma saanud. Huvitav küll miks? Üritasin pilti ka mõnest teha, aga kuna ma ise istusin tagaistmel ja eesistujatel oli tegemist, et mitte ropsima hakata, siis eriti pilte ei saanud nendest. Üks väga tore 80kmh märk jäi jälle peale. Põhimõtteliselt oli see 1,5h auto laiune ülesmäge, käänuline, auklik tee, kus sai max 30kmh sõita. Aga 80kmh oli lubatud. Normaalne. Drive carefully irish people. P.S. põhiaction sellel teel algas ca 100m pärast seda märki.



Aga kogu see 3h sõit nendel "huvitavatel" teedel oli päris lahe tegelt, sest kogu see kant oli väga lahe ja raputamist väärt. Mäed on ikka toredad. Lõppsihtpunkt oli üks järveke, kus oli loss järve ääres. Ja sai üles mäkke ka ronida ja lossile ja kogu ümbruskonnale alla vaadata. Tagasi sealt sõitsime muideks alla tunni veits, sest normaalne tee oli ka olemas, aga see pold pooltki nii huvitav.

Põhiasi oli aga pühapäeval. Kõrged kaljud mere ääres. Põhimõtteliselt oli tunne nagu oleks kuskil Itaalias või Kreekas. Superluks vaated ookeanile, kaljud, päike paistis ja lambad üritasid rohtu närida kuskil täiesti kalju serval.


Tee lõpust pidi jala mäest ülesronima, et parimatesse kohtadesse saada ja siis ma loomulikult läksin hoogsa jooksusammuga mäest üles, et kaugemaid kohti ka näha, sest ilmselgelt ei viitsinud kogu see seltskond lihtsalt mitu km mäest üles-alla ronida ja kohati neljakäpukil. Ühesõnaga väga luks oli. Õhtul hilja jõudsime tagasi ja kuna ma pidin neljapäeval vanast kohast välja kolima ja uude kohta sain alles neljapäeval, siis pakkus Anna mulle lahkelt peavarju. Uuest kohast juba siis uues post. Paar pilti ka üritusest siin, aga kõiki pilte ei hakka panema siia. Vaadake orksist lisa;)






 

Sunday, November 9, 2008

Päris Halloween, Roots Manuva ja rand

Nonii,

Pole nüüd tükk aega kirjutanud, et peaks ennast kokku võtma ja midagi kirjutama.

Niisiis. Ega tegelt midagi väga erakordset polegi juhtunud, aga üritan siin Desperate housewiveside vahelt midagi põnevat kirja panna:D Ah, et miks ma desperate housewivese vaatan? Sest parajasti ei tulegi friendse üllataval kombel. Ma ei liialda kui ma ütlen, et friendse tuleb siit 6 erineva kanali pealt iga päev ja mitu osa järjest. Seega nii vähe kui ma viitsin/jõuan telekat vaadata vaatan ma pm aint friendse.

Aga sellest ma tegelt ei tahtnud rääkida. Eelmine nädal oli siis Halloween, mis nagu ma aru sain sai alguse hoopis Iirimaalt, mitte USAst, seega see oli ikka hullem teema siin. Tööl olid ka osad inimesed kostümeeritud ja õhtupoole panid liitusid päris paljud. Mina olin igav... Õhtul läksime linna peale ja seal oli ikka igast imeloomi. Kõige rohkem meeldisid mulle "kastikostüümid" ehk siis majanduslangus annab siin ka tunda ja selle asemel, et kostüüm osta, tõmbasid mõned inimesed lihtsalt ala telekakasti endale peale. Üks oli selle veel roosaks värvinud:D Siin on see koht, kus peaks mõne pildi panema eksole, aga tundub, et seekord jääb vahele. Tegin küll mõnest meie omast pilti, aga ma pole päris kindel, kas inimesed ikka tahavad, et neist oleksid pildid netis, kus meessoost isikud on ilusa, lühikese ja laia dekolteega kleidikesega või kiilaks aetud ja roheliseks värvitud peadega:D

Majanduslangusest nii palju, et see on siin ka väga hästi tunda, nt eile käisin Apache pizzas ja üks pakkumine oli "recession pizza". Nice.

Eelmine laupäev oli veel Roots Manuva kontsert ja väga lahe oli. Youtubedeldage seda kui ei tea;) See pühapäev ehk siis praegu on Kanye Westi kontsert, aga piletid on juba ammu väljamüüdud, ufffaaaa:S Aga nohh, desperate housewives on peaaegu sama hea kui Kanye West... Oehh. Küll ma üle saan.

Esmaspäeval sain lõpuks oma asjad kolimisfirmalt kätte ehk siis ratta. Jeeeee. Ja siis ma ootasin nädal otsa, et saaks nv-l sõitma minna, sest pärast tööd on juba pime. Laupäeval ma siis ärkasingi juba spetsiaalselt varem üles kella 13 paiku, et jõuaks juuksurisse ja pärast sõitma, aga loomulikult kui juuksurisse hakkasin minema, hakkas sadama ja sinna see jäigi:( Täna ärkasin jälle juba 12 paiku, aga jälle sadas vihma... Ja terve nädal oli ilus, aga minu rattasõitmist ikka suudeti saboteerida. Aga vähemalt sain ülejäänud trenniasjad ja saan jooksmas käia. + ma olen siin uskumatult palju jalutanud, sest ma pole siiamaani viitsinud bussiliine selgeks õppid nii et ei ole veel iiri/google'i toidust paksuks läinud;) Eelmine pühap näiteks jalutasin ca 4 tundi, et leida juuksurit ja spordipoodi. Without success... Leidsin küll terve hunniku juuksureid, aga kõik olid pühap loomulikult kinni ja spordipoode veits leidsin, aga tenniseid sealt küll ei suutnud leida:S Poed müüvad siin aint mingeid jalkaasju, sest teatavasti iirlaste lemmiksport on töölt pubisse ja pubist koju jalutada...

Kuigi ükspäev näiteks käisime ühte korterit vaatama ja maakler oli endine rattur, kes rääkis, kuidas ta ca 10 aastat tagasi Pütsepale ära pani mingil tuuril. Püta oli olnud liider ja siis ta tegi ühe etapiga 5min vahe sisse temaga. Teine tore lugu oli see, kuidas ta mingil tuuril oli pärast etappi õhtul ära joonud 14 Guinessit ja järgmisel etapil oli mingi kõva sõidu kinni pannud. Esialgu lubage natuke kahelda selles. Kõigepealt ma tahaks teada, kuidas 14 Guinessit on võimalik ära juua rääkimata järgmisel päeval võistlemisest või võitmisest. hõkkhõmm. Aga mine neid iirlasi tea.

Kolimisest nii palju, et vahepeal kolis mu prantsuse roommate ära ja vedas oma asjad ka kaasa. Ja noo ikka palju oli neid asju nagu sellel teisel korterikaaslaselgi, kes samuti prantslane on. Ehk siis korter kaste täis. Ja kui keegi veel arvab, et teise riiki kolides on  imelik vetsupotihari kaasa pakkida, siis kirjutage kommentaar mulle vms. Oehh. Prantslased on imelikud!

See nädal oli rannapidu uutega. Ehk siis rannariided jne ja korteris, aga mitte rannas... Iirimaa ilmas oli ka see päris huvitav kontrast... Mõned inimesed tulid realselt lühikestega ja plätadega kohale. A täna näiteks nägin jooksmast tulles ühte kohalikku, kes erinevalt minust jooksis lühikeste pükste ja t-särgiga. Jahh õhtul oli umbes 6-8 kraadi... Aga anyways lisaks Annale oli üks teine eestlane veel seal üritusel. Nüüd ma tean siis juba tervelt kolme eestlast siin. Kui 10 veel tuleb, siis avan oma leivapoe siin!

P.S. Kirjutage mulle, mis Eestis toimub ka eksole!!!


Monday, October 27, 2008

Halloween?


Üks põnev tähelepanek veel.

Reedel käisin pubis - kohal olid superwoman (või wonderwoman), jeesus, superman, batman..

Laupäeval oli meil Nordic house of horror party (vt. pilt üleval), kus kõik (ok paljud) üritasid ennast hirmuäratavalt riidesse panna. Ja selle all ei mõtle ma seda, et kõik ennast iiri naisteks kostumeerisid...

Pärast läksime klubisse ja siis seal olid haldjad.

Aga Halloween on alles järgmisel reedel. Go Figure.

P.S. Ise ei näinud, aga väidetavalt olevat Jeesus ja Wonderwoman suudelnud!

Iirimaa pangandusest

Midagi vapustavalt põnevat vahepeal juhtunud ei ole seega kirjutan natuke Iirimaa toredast pangandusest. See on siis üks teema lisaks ilmale, naistele ja pubide/klubide lahtiolekuaegadele üks teema, millest kõigil on alati rääkida ja kiruda.

Kõik sai alguse ühel toredal päeval kui 2 panka kahel järjestikusel päeval meil käisid, et lepinguid sõlmida. Muidu peab panka minema koos mõne arvega, mis sinu nimele on tulnud, et arvet avada. Ja see ei ole nali! Sinu nimele tulnud arve näitab, et oled päriselt kohalik. E-arveid neil loomulikult ei ole nii et seda muret ei ole, et sul ühtegi paberil arvet pole.

Igal juhul olin juba peaaegu Bank of Irelandiga lepingut tegemas, kuna see vist kõige suurem pank ja seega arvasin, et äkki ka kõige paremate teenustega, aga siis keegi tark ütles, et tee parem teises pangas, et seal on parem netipank. Hästi. Avasin siis AIB-s arve. Hiljem tuli siis välja, et erinevus seisneb selles, et AIB-s saab reaalselt ülekandeid teostada ja BAI-s peab enne makse saaja kontoris registreerima, et talle siis ülekannet teha. Jahh ja see jällegi ei ole nali. AIB-l kui kõrgelt arenenud internetipangaga pangal on olemas UUS turvameede, millega saad ülekandeid teha ka nii, et ei pea saajat kontoris registreerima. See uus imevidin on koodikaart... mis tuleb veel eraldi tellida. Põhimõtteliselt samasugune süsteem nagu vanadel headel eesti paroolikaartidel, ainult et koodid on ühekordseks kasutamiseks, aga kuna keegi internetis niikuinii ülekandeid ei tee, siis ei kulu need 100 parooli vist kunagi ära ja kui ka kuluvad, siis saadetaks postiga uued.

Ja jällegi sõna uus ei ole nali, sest see tuli vist suht hiljuti siin kasutusele, sest nad ise promovad seda kui uut turvameedet ja paljud siinelavad inimesed polnud ka kuulnud, et tänapäeval juba selline võimalik olemas on.

Internetipanga sain ma kasutuskõlbulikuks ca 3 nädalaga. Kõigepealt saadeti mulle postiga minu registration number, siis järgmise kirjaga minu internetipanga parool ja siis lõpuks paroolikaart kui ma olin konto aktiveerinud telefoniteeninduses. Märkusena nii palju, et vahepeal sain veel ühe kirja deebetkaardiga ja teise kirja pin koodiga. Väga palju kirju olen saanud ühesõnaga.

Et netipanka kasutama hakata pidin tegema 2 üle 10minutilist kõnet erinevatele küsimustele vastamisega. 2 sellepärast, et esimene kord polnud mul deebetkaarti kaasas ja ei saanud sealt andmeid lugeda. Lisaks nende mõlema koodi sisestamisele, mis ma juba sain pidin vastama 10000le kontrollküsimusele. Ajas suht närvi juba lõpuks, aga siis jäid uskuma, kes ma olen ja sain konto aktiveeritud. Jeee. Nüüd ma pean lihtsalt kasutajatunnuse, parooli ja 4 viimast telefoninumbrit sisestama, et panka logida ja ülekandeid teha. It’s as easy as that:)

Üks põnev asi on siin veel, mis tegelikult on päris praktiline – poes või kus iganes makstes saad cashbacki küsida. Ostad näiteks 10 euri eest ja küsid 50 euri sularaha ka. Kuna siin on tasuta kaarditehingute arv piiratud, siis on üpris kasulik niimoodi ühendada 2 asja. Muidu ma kaardiga ei maksa, ega ma mingi imelik pole...

Tuesday, October 21, 2008

Ah, et mis pilt see kuskil mäe otsas on?


Eelmist asja kirjutades panin suure hooga üles pildi kuskilt mäe otsast ja jätsin kergelt mainimata, mis see nüüd oli.

Vigade parandus siis nüüd:
Laupäeval magasin nagu ikka kuskil 13ni (mmmm need nädalavahetused). Ja siis mõtlesin, et ilm on ilus, võiks midagi kasulikku teha. Anna loomulikult oli juba hommikul varakult trenni teinud, aga nõustis siiski minuga väiksele väljasõidule tulema lõunarannikule Bray-sse. Sõitsime siis Dart-iga (rongi moodi asi) lõpppeatusesse ja hakkasime mäe tippu rühkima. Antud pildil on siis näha, kust alustasime. Päris hea trenn oli sinna üles ronida juurikate vahel, aga lõpuks saime kuidagi sinna üles higistatud. Üleval olid inimesed. Olid õllepurgid. Oli päris tore vaade. Ja siis tulime alla. Jalutasime ringi seal kandis ja sõitsime tagasi.

Krt see ei tundu praegu huvitav jutt just. Noo hästi. Teine kord olen huvitavam.
Mis siis veel? Pühapäeval käisin jooksmas, jalad on ikka valusad. Esmaspäeval ehmatasin Elinat (hello this is Aivars from Latvia) ja käisin mingis vesipiibu kohas imelikku teed joomas. Täna koolitasin ennast ja tegin pastat. Põõõõõnev eks:)

Sunday, October 19, 2008

Nonii, peaks jälle midagi kirjutama vahelduseks. Eelmine kord jäi pooleli Galonka juures. St vahepeal oli veel laupäevane pidu. Ehk siis kohe esimesel päeval tahtis mu uus prantslasest toakaaslane kaasa tulla googlerite soolakale ja noo mis seals ikka las tuleb. Kuna see korter on siin kohe Google’i juures, siis loomulikult oli peol ca 4-5 inimest, kes olid ka käinud sama korterit vaatamasJ Aga tundus, et kõik olid viisakalt ära öelnud ja keegi kaklema ei hakanud:D Igaljuhul pidu läks samas stiilis edasi nagu minul Eestis, ehk et naabrid kaebasid ja nüüd seal korteris mõnda aega pidu vist ei tule. Iirimaal jälle on selline tore asi, et põhimõtteliselt politseid kutsuda ei saa öörahu rikkumise peale. Vist. Ühesõnaga teistmoodi asi. Et vale arusaama ei jääks nagu me kõik huligaanid oleksid, siis probleem oli selles, et inimesi oli lihtsalt liiga palju;)

 

Anyways, midagi väga põnevat seal ei toimunud. Pühapäeval mõtlesin, et magan välja ennast vaikselt ja ei tee midagi, aga ei, pidin minema Galonkat sööma. Mis osutus siiski päris lõbusaks. Galonka on siis MEGA suur tükk seakintsu, mis paariks tunniks ahju visatakse. Ungari toit. Ja siis sööd seda sibulaga. Päris hea rasvane tükk oli. Ja seal peres oli väike laps ka nii et oli igast põnevaid mänguasju. Päris lahe oli pärast paari õlut mänguraudteed ehitada:D Sellest oleks pidanud pilti tegema, aga igal juhul koos veduritega ja paari legomehikesega sõitis see rong rahulikult ühest majast üle!

 

Aga esmaspäeval hakkasin vaikselt haigeks jääma ja terve nädal olin veits uimane ja nohune, seega sisuliselt midagi põnevat ei teinud. Laupäeval siiski võtsin ennast kokku ja läksin Oktoberfestile. Mingid telgikesed olid ehitatud keset jõge ja siis sees mängisid mingid jubedad saksa onud jubedat saksa muusikat ja jubedalt purjus inimesed laulsid neid jubedaid laule. Ajee. Kui keegi teab Dj Ötzit, siis teate umbes, mida ma mõtlen. Igaljuhul see oli kindlasti väärt seda tundi järjekorras seismist. Jahh tund aega ilma liialdamata. Tõestuseks on paar pilti järtsist ka.





Monday, October 13, 2008

Esimesed 2 nädalat.

Mõtlesin, et kirjutan paar rida, aga tuli hoopis paar lehekülge. No okei, mis seal ikka... Äkki keegi viitsib lugeda.

Nonii, esimesed paar nädalat on möödas, nüüd vist võiks midagi kirja panna.

Alustame siis algusest – jõuan öösel Dublinisse ja sõidan plätude ja lühkaritega vanapaariga koos linna. Hommikul jalutan hotellist teiste lühikeste varrukatega inimestega koos tööle. Vist on suvi? Panen igaks juhuks talvemütsi pähe. Huvitav linn on see Dublin.

Esimene tööpäev on ka päris lahe, töötajad on absoluutselt igast maailma nurgast. Otsin itaallasi, ei jää esialgu etteL Kohe algatuseks käime ära sööklas, kus kõike head paremat (va pasta, pekki küll nohh) pakutakse ja loomulikult maksma ei pea midagiJ Ülejäänud koridorid on ka täis komme, coca-t, mahla, krõpse, puuvilju ja kõike, mida hing ihaldab ühesõnaga. Kohe alguses käivad inimesed rääkimas, et enne kui ma siia tööle tulin, olin ma veel peenike... Eks näis, mis must saabJ

Esimene päev antakse mulle veel rahu, aga kohe teisel päeval uute kolleegidega tervitusjookidele. Täitsa lahe kamp on koos. Kolmandal päeval teiste uutega ühine õhtusöök ja lõpuks leian paar italianot, kellega koos Iirimaa koledat ilma ja koledaid naisi kiruda (kuigi ilm tegelt Eestiga võrreldes tundub küll parem, aga nohh, millestki peab ju rääkimaJ). Ja siis pannakse pubi 23.30 kinni, jälle üks asi, mida italianodega kirudaJ Pärast mõningast harjutamist on mul reedel juba itaalia keel väidetavalt oluliselt paranenud, jeei. Samas võib-olla on see niisama viisakusest öeldud... Ilmselt küllJ

Reedel üks soolaleivakas ja pärast kluppi. Iiri naiste maitse riiete osas on ikka super. Kõik käivad 2 numbrit liiga suurte kingadega ja kleidikestega, mis ulatuvad vaevu-vaevu (kui ulatuvad...) üle tagumiku. Sealjuures mitte just kõige saledamate kehajoone juures, ei ole see just kõige meeldivam vaatepilt... Ja millegi pärast peavad absoluutselt kõik samamoodi riides käima. Ei mõista. Järgmine tore üllatus – 2.30 pannakse tuled põlema ja pidu läbi. Väidevalt tehti siin mingi seadus, et klubid tulebki nii vara kinni panna, sest enne oli liiga palju lällamist tänavatel vms. Mis siis ikka. Väike burks (jahh, nt Hesburger ja Spar on veel kell 4 lahti kui klubid ammu kinni) ja hotelli tagasi.

Kui reedesest esimesest suuremast peost taastunud olin, läksin esimest korterit vaatama. Seal hetkel elav prantslane ütles väga iseloomukalt praeguse üürituru kohta – it’s amazing how many people have come to see this shithole! Ei vaidle vastu. Shithole, mis shithole.

Laupäeval järgmisele soolaleivakale ja enne Anna juurde sööma. Oh seda rõõmu kui vihma käes saab jalutada. Kuna korter asus napilt kaardi pealt väljas, siis loomulikult suutsime veits ära eksida ka ja tegime suurema ringi kui oleks pidanud. Aga noh, vähemalt Annal ja ta sõbrannal olid vihmavarjud ja minul... mul oli päris hea jope. Ma tean, et see kõlab nats uskumatult, et mina suutsin ära eksida, aga ma ausõna ei tea, kuidas me valesti saime minna. Ja üldsegit Anna vaatas ka kaarti!!! Aga lõpuks jõudsime kuidagi ikka kohale. Esimene reaktsioon oli, et tahaks jumala eest need märjad jalanõud ära võtta jalast, aga ei, siin ju käiakse välisjalanõudega toas. Väga esteetetiline tundub igaljuhul vihma käest tulla otse vaiba peale või siis puidust põrandale. Enamus põrandad siin puidust või vaibaga kaetud ja kutid jalutavad rahulikult ringi. Ülla-ülla, miks 1a vana korteri põrand tundub nagu 5 aastat tagasi pandud... Minu suured sõbrad italianod käivad ka välisjalanõudega sees, aga neil vähemalt on kergesti pestavad keraamiliste plaatidega põrandad ja ilm on ka „natuke“ teistsugune...

Esmaspäeval lähen teist korterit vaatama. See tundub juba enamvähem, aga ikkagi mitte päris see. Etterutates mainin ära, et praegu kirjutan selle sama korteri magamistoast.

Teisipäeval saab sööklas pastat!!! Järts oli küll pikk, aga it was worth it. Finalmente un po di pasta, eh! Pärast saab italianodega kiruda, et päris al dente just pold ja non era come la pasta della mia nonna, ma va bene, meeleheide oli nii minul kui mu sõbral italianol nii suur, et vahet polnud. Peaasi, et pastat saab. Ja kolmapäeval saab uuesti pastat! Kui see nüüd ainult niimoodi edasi läheks...

Kolmapäeval käin veel kahte korterit vaatamas, aga mõlemad tunduvad suht väiksed, seega jääb ära. Lahe, et ühe toa eest korteris peab ca 800 euri maksma. Parimad toad on 1000 euri. Jahh, üks tuba jagatud korteris maksab nii palju. Ma muidugi otsin ka uusi kortereid ja üpris kesklinnas tööle lähedal, aga ikkagi. Kaugemal ka palju parem pole.

Pärast jälle kluppi ja nagu ikka 2.30 pidu läbi. Samas nädala sees ongi vbolla parem... Järgmine päev oli isegi enamvähem värske olla.

Neljapäeval lähen veel kahte korterit vaatama viimases lootuses, et leian veel midagi, kuigi eelmisel õhtul pidin esmaspäeval nähtud korterile ära ütlema, et tulen. Esimene korter on otse kesklinnas. Pidin helistama Alile, kes mulle näitab korterit. Hmm, sounds suspicious. Kui siis tundub, et olen õige aadressi juures (mainin ära vahepeal, et Iirimaal on täielik haruldus kui majad on nummerdatud või tänavatel on nimesildid, see teeb orienteerumise päris palju lihtsamaks...) leian enda eest internet shopi. Majal numbrit pole, seega äkki on eksitus. Helistan siis Alile, kes esimese lause pealt internet shopist välja tuleb ja mind sisse juhatab. Yes, yes, come, come. I show room. Õu beibi. Viib see India kutt, mind siis kolmandale korrusele, kus on isegi täitsa kena toakene ja mitte kellegagi jagatud, aga köök on all keldris kogu maja peale jagamiseks. Okei, maybe next time. Õhtul üritab mulle Alile veel paaniliselt helistada ja järgmine päev jätkab. Saadan siis lõpuks sõnumi, et ma ikka otsustasin ümber.

Pärast seda lähen järgmist korterit vaatama. Väikese valearvestuse tulemusena jõuan korteri juurde 40min hilinemisega. Pole hullu, hispaania kutt tundub rahulik, ütleb, et oota väljas, ma kohe lõpetan ühe teisega ja tule siis sisse. Okei, ootan. Läheb ca 15min mööda ja hakkan juba vaikselt ära minema kui kutt helistab, et

„where are you man?“

„Emm, I’m waiting behind your door!“

„but i can’t see you!“

„what was the address again?“

„bla bla“

„oh, i’m in the wrong street...“

Ma loomulikult unustasin tänava nime üles kirjutada ja läksin lihtsalt number 34 maja juurde (jajah Marcus). Õnneks oli õige koht ümber nurga. Jõuan siis kohale ja kohe esimese asjana istume maja ja kutt hakkab rääkima kui raske elu tal on, et ärkab vara ja pärast kooli ja, et ma tahtsin ka Googlisse tulla, aga ei võetud rsk. Peaks vist ikka ülikooli enne ära lõpetama. Pärast seda kui kutt on juba 10 minutit lihtsalt mulisenud, vihjan vaikselt, et kle vaataks nüüd tuba ka. Tuba üliväike ja ülijutukas hispaanlane, kes väga busy-busy on, ei tundu ka väga ahvatlev toakaaslane. Äkki kui ta natuke vähem räägiks, jääks tal ka aega rohkem üle. Siis pean veel 10 minutit mulinat kuulama ja pääsen lõpuks minema.

„I will think about it and let you know. I want to see some other rooms as well to get a better picture“

„Ok, That’s cool man.“

Samal ajal helistab esimese korteri prantslane, ütleb, et davai kinnitan ära, et saad sisse kolida. Reedel lähen lepingut sõlmima ja siis tuleb välja, et omanik, kes just välja kolis, annab korteri kinnisvaraagentuurile ja 4 nädala pärast peab korteri tühi olema. No ok, mis seals ikka, vähemalt sain ajapikendust. Prantslane pakub välja, et otsiks kolmekesti koos korterit. Ok, no vaatame seda asja. Kutt on 3 kuud siin old ja ühe nädala jooksul jäi tööst ilma ja nüüd peab korteri ka uue leidma. Päris hea.

Õhtul suudan ennast pidudest eemale hoida ja vihma ka sajab, et ei taha kuskile minna.

Hommikul siis pakin oma asjad kokku ja kolin hotellist välja. Millegi pärast on täpselt samamoodi nagu eelmine nv, et pärast hullu vihma õhtul on päike ja mega soe. Miski 14-17 kraadi vahel pakun. Jopet igaljuhul pole vaja. Bäääh, krt veits tõbine tunne on ja tahaks tegelt magama minna. Panen selle esialgu üles ja kirjutan kunagi edasi. Järgmine osa – Karl ja Galonka!

Mõned pildid ka lõppu.

P.S. Lisasin lehele Google Analyticsi ka, nii et ma saan nüüd jälgida kui suur osa reaalselt viitsis selle kogu pahna läbi ka lugeda:D









Friday, October 3, 2008


Grand Canal in Dublin

Selle kõrval ma töötan.

Aloha Eesti!

Niimoodi ma lahkusin, aga küll ma tagasi tulen:)