Nonii, esimesed paar nädalat on möödas, nüüd vist võiks midagi kirja panna.
Alustame siis algusest – jõuan öösel Dublinisse ja sõidan plätude ja lühkaritega vanapaariga koos linna. Hommikul jalutan hotellist teiste lühikeste varrukatega inimestega koos tööle. Vist on suvi? Panen igaks juhuks talvemütsi pähe. Huvitav linn on see Dublin.
Esimene tööpäev on ka päris lahe, töötajad on absoluutselt igast maailma nurgast. Otsin itaallasi, ei jää esialgu etteL Kohe algatuseks käime ära sööklas, kus kõike head paremat (va pasta, pekki küll nohh) pakutakse ja loomulikult maksma ei pea midagiJ Ülejäänud koridorid on ka täis komme, coca-t, mahla, krõpse, puuvilju ja kõike, mida hing ihaldab ühesõnaga. Kohe alguses käivad inimesed rääkimas, et enne kui ma siia tööle tulin, olin ma veel peenike... Eks näis, mis must saabJ
Esimene päev antakse mulle veel rahu, aga kohe teisel päeval uute kolleegidega tervitusjookidele. Täitsa lahe kamp on koos. Kolmandal päeval teiste uutega ühine õhtusöök ja lõpuks leian paar italianot, kellega koos Iirimaa koledat ilma ja koledaid naisi kiruda (kuigi ilm tegelt Eestiga võrreldes tundub küll parem, aga nohh, millestki peab ju rääkimaJ). Ja siis pannakse pubi 23.30 kinni, jälle üks asi, mida italianodega kirudaJ Pärast mõningast harjutamist on mul reedel juba itaalia keel väidetavalt oluliselt paranenud, jeei. Samas võib-olla on see niisama viisakusest öeldud... Ilmselt küllJ
Reedel üks soolaleivakas ja pärast kluppi. Iiri naiste maitse riiete osas on ikka super. Kõik käivad 2 numbrit liiga suurte kingadega ja kleidikestega, mis ulatuvad vaevu-vaevu (kui ulatuvad...) üle tagumiku. Sealjuures mitte just kõige saledamate kehajoone juures, ei ole see just kõige meeldivam vaatepilt... Ja millegi pärast peavad absoluutselt kõik samamoodi riides käima. Ei mõista. Järgmine tore üllatus – 2.30 pannakse tuled põlema ja pidu läbi. Väidevalt tehti siin mingi seadus, et klubid tulebki nii vara kinni panna, sest enne oli liiga palju lällamist tänavatel vms. Mis siis ikka. Väike burks (jahh, nt Hesburger ja Spar on veel kell 4 lahti kui klubid ammu kinni) ja hotelli tagasi.
Kui reedesest esimesest suuremast peost taastunud olin, läksin esimest korterit vaatama. Seal hetkel elav prantslane ütles väga iseloomukalt praeguse üürituru kohta – it’s amazing how many people have come to see this shithole! Ei vaidle vastu. Shithole, mis shithole.
Laupäeval järgmisele soolaleivakale ja enne Anna juurde sööma. Oh seda rõõmu kui vihma käes saab jalutada. Kuna korter asus napilt kaardi pealt väljas, siis loomulikult suutsime veits ära eksida ka ja tegime suurema ringi kui oleks pidanud. Aga noh, vähemalt Annal ja ta sõbrannal olid vihmavarjud ja minul... mul oli päris hea jope. Ma tean, et see kõlab nats uskumatult, et mina suutsin ära eksida, aga ma ausõna ei tea, kuidas me valesti saime minna. Ja üldsegit Anna vaatas ka kaarti!!! Aga lõpuks jõudsime kuidagi ikka kohale. Esimene reaktsioon oli, et tahaks jumala eest need märjad jalanõud ära võtta jalast, aga ei, siin ju käiakse välisjalanõudega toas. Väga esteetetiline tundub igaljuhul vihma käest tulla otse vaiba peale või siis puidust põrandale. Enamus põrandad siin puidust või vaibaga kaetud ja kutid jalutavad rahulikult ringi. Ülla-ülla, miks 1a vana korteri põrand tundub nagu 5 aastat tagasi pandud... Minu suured sõbrad italianod käivad ka välisjalanõudega sees, aga neil vähemalt on kergesti pestavad keraamiliste plaatidega põrandad ja ilm on ka „natuke“ teistsugune...
Esmaspäeval lähen teist korterit vaatama. See tundub juba enamvähem, aga ikkagi mitte päris see. Etterutates mainin ära, et praegu kirjutan selle sama korteri magamistoast.
Teisipäeval saab sööklas pastat!!! Järts oli küll pikk, aga it was worth it. Finalmente un po di pasta, eh! Pärast saab italianodega kiruda, et päris al dente just pold ja non era come la pasta della mia nonna, ma va bene, meeleheide oli nii minul kui mu sõbral italianol nii suur, et vahet polnud. Peaasi, et pastat saab. Ja kolmapäeval saab uuesti pastat! Kui see nüüd ainult niimoodi edasi läheks...
Kolmapäeval käin veel kahte korterit vaatamas, aga mõlemad tunduvad suht väiksed, seega jääb ära. Lahe, et ühe toa eest korteris peab ca 800 euri maksma. Parimad toad on 1000 euri. Jahh, üks tuba jagatud korteris maksab nii palju. Ma muidugi otsin ka uusi kortereid ja üpris kesklinnas tööle lähedal, aga ikkagi. Kaugemal ka palju parem pole.
Pärast jälle kluppi ja nagu ikka 2.30 pidu läbi. Samas nädala sees ongi vbolla parem... Järgmine päev oli isegi enamvähem värske olla.
Neljapäeval lähen veel kahte korterit vaatama viimases lootuses, et leian veel midagi, kuigi eelmisel õhtul pidin esmaspäeval nähtud korterile ära ütlema, et tulen. Esimene korter on otse kesklinnas. Pidin helistama Alile, kes mulle näitab korterit. Hmm, sounds suspicious. Kui siis tundub, et olen õige aadressi juures (mainin ära vahepeal, et Iirimaal on täielik haruldus kui majad on nummerdatud või tänavatel on nimesildid, see teeb orienteerumise päris palju lihtsamaks...) leian enda eest internet shopi. Majal numbrit pole, seega äkki on eksitus. Helistan siis Alile, kes esimese lause pealt internet shopist välja tuleb ja mind sisse juhatab. Yes, yes, come, come. I show room. Õu beibi. Viib see India kutt, mind siis kolmandale korrusele, kus on isegi täitsa kena toakene ja mitte kellegagi jagatud, aga köök on all keldris kogu maja peale jagamiseks. Okei, maybe next time. Õhtul üritab mulle Alile veel paaniliselt helistada ja järgmine päev jätkab. Saadan siis lõpuks sõnumi, et ma ikka otsustasin ümber.
Pärast seda lähen järgmist korterit vaatama. Väikese valearvestuse tulemusena jõuan korteri juurde 40min hilinemisega. Pole hullu, hispaania kutt tundub rahulik, ütleb, et oota väljas, ma kohe lõpetan ühe teisega ja tule siis sisse. Okei, ootan. Läheb ca 15min mööda ja hakkan juba vaikselt ära minema kui kutt helistab, et
„where are you man?“
„Emm, I’m waiting behind your door!“
„but i can’t see you!“
„what was the address again?“
„bla bla“
„oh, i’m in the wrong street...“
Ma loomulikult unustasin tänava nime üles kirjutada ja läksin lihtsalt number 34 maja juurde (jajah Marcus). Õnneks oli õige koht ümber nurga. Jõuan siis kohale ja kohe esimese asjana istume maja ja kutt hakkab rääkima kui raske elu tal on, et ärkab vara ja pärast kooli ja, et ma tahtsin ka Googlisse tulla, aga ei võetud rsk. Peaks vist ikka ülikooli enne ära lõpetama. Pärast seda kui kutt on juba 10 minutit lihtsalt mulisenud, vihjan vaikselt, et kle vaataks nüüd tuba ka. Tuba üliväike ja ülijutukas hispaanlane, kes väga busy-busy on, ei tundu ka väga ahvatlev toakaaslane. Äkki kui ta natuke vähem räägiks, jääks tal ka aega rohkem üle. Siis pean veel 10 minutit mulinat kuulama ja pääsen lõpuks minema.
„I will think about it and let you know. I want to see some other rooms as well to get a better picture“
„Ok, That’s cool man.“
Samal ajal helistab esimese korteri prantslane, ütleb, et davai kinnitan ära, et saad sisse kolida. Reedel lähen lepingut sõlmima ja siis tuleb välja, et omanik, kes just välja kolis, annab korteri kinnisvaraagentuurile ja 4 nädala pärast peab korteri tühi olema. No ok, mis seals ikka, vähemalt sain ajapikendust. Prantslane pakub välja, et otsiks kolmekesti koos korterit. Ok, no vaatame seda asja. Kutt on 3 kuud siin old ja ühe nädala jooksul jäi tööst ilma ja nüüd peab korteri ka uue leidma. Päris hea.
Õhtul suudan ennast pidudest eemale hoida ja vihma ka sajab, et ei taha kuskile minna.
Hommikul siis pakin oma asjad kokku ja kolin hotellist välja. Millegi pärast on täpselt samamoodi nagu eelmine nv, et pärast hullu vihma õhtul on päike ja mega soe. Miski 14-17 kraadi vahel pakun. Jopet igaljuhul pole vaja. Bäääh, krt veits tõbine tunne on ja tahaks tegelt magama minna. Panen selle esialgu üles ja kirjutan kunagi edasi. Järgmine osa – Karl ja Galonka!
Mõned pildid ka lõppu.
1 comment:
Super tore on lugeda, et sul läheb hästi! Jätka samas vaimus ja kribla ikka edasi oma tegemistest! Mina käin ikka lugemas;)
Post a Comment