Halloween?

Üks põnev tähelepanek veel.

Reedel käisin pubis - kohal olid superwoman (või wonderwoman), jeesus, superman, batman..

Laupäeval oli meil Nordic house of horror party (vt. pilt üleval), kus kõik (ok paljud) üritasid ennast hirmuäratavalt riidesse panna. Ja selle all ei mõtle ma seda, et kõik ennast iiri naisteks kostumeerisid...

Pärast läksime klubisse ja siis seal olid haldjad.

Aga Halloween on alles järgmisel reedel. Go Figure.

P.S. Ise ei näinud, aga väidetavalt olevat Jeesus ja Wonderwoman suudelnud!

Iirimaa pangandusest

Midagi vapustavalt põnevat vahepeal juhtunud ei ole seega kirjutan natuke Iirimaa toredast pangandusest. See on siis üks teema lisaks ilmale, naistele ja pubide/klubide lahtiolekuaegadele üks teema, millest kõigil on alati rääkida ja kiruda.

Kõik sai alguse ühel toredal päeval kui 2 panka kahel järjestikusel päeval meil käisid, et lepinguid sõlmida. Muidu peab panka minema koos mõne arvega, mis sinu nimele on tulnud, et arvet avada. Ja see ei ole nali! Sinu nimele tulnud arve näitab, et oled päriselt kohalik. E-arveid neil loomulikult ei ole nii et seda muret ei ole, et sul ühtegi paberil arvet pole.

Igal juhul olin juba peaaegu Bank of Irelandiga lepingut tegemas, kuna see vist kõige suurem pank ja seega arvasin, et äkki ka kõige paremate teenustega, aga siis keegi tark ütles, et tee parem teises pangas, et seal on parem netipank. Hästi. Avasin siis AIB-s arve. Hiljem tuli siis välja, et erinevus seisneb selles, et AIB-s saab reaalselt ülekandeid teostada ja BAI-s peab enne makse saaja kontoris registreerima, et talle siis ülekannet teha. Jahh ja see jällegi ei ole nali. AIB-l kui kõrgelt arenenud internetipangaga pangal on olemas UUS turvameede, millega saad ülekandeid teha ka nii, et ei pea saajat kontoris registreerima. See uus imevidin on koodikaart... mis tuleb veel eraldi tellida. Põhimõtteliselt samasugune süsteem nagu vanadel headel eesti paroolikaartidel, ainult et koodid on ühekordseks kasutamiseks, aga kuna keegi internetis niikuinii ülekandeid ei tee, siis ei kulu need 100 parooli vist kunagi ära ja kui ka kuluvad, siis saadetaks postiga uued.

Ja jällegi sõna uus ei ole nali, sest see tuli vist suht hiljuti siin kasutusele, sest nad ise promovad seda kui uut turvameedet ja paljud siinelavad inimesed polnud ka kuulnud, et tänapäeval juba selline võimalik olemas on.

Internetipanga sain ma kasutuskõlbulikuks ca 3 nädalaga. Kõigepealt saadeti mulle postiga minu registration number, siis järgmise kirjaga minu internetipanga parool ja siis lõpuks paroolikaart kui ma olin konto aktiveerinud telefoniteeninduses. Märkusena nii palju, et vahepeal sain veel ühe kirja deebetkaardiga ja teise kirja pin koodiga. Väga palju kirju olen saanud ühesõnaga.

Et netipanka kasutama hakata pidin tegema 2 üle 10minutilist kõnet erinevatele küsimustele vastamisega. 2 sellepärast, et esimene kord polnud mul deebetkaarti kaasas ja ei saanud sealt andmeid lugeda. Lisaks nende mõlema koodi sisestamisele, mis ma juba sain pidin vastama 10000le kontrollküsimusele. Ajas suht närvi juba lõpuks, aga siis jäid uskuma, kes ma olen ja sain konto aktiveeritud. Jeee. Nüüd ma pean lihtsalt kasutajatunnuse, parooli ja 4 viimast telefoninumbrit sisestama, et panka logida ja ülekandeid teha. It’s as easy as that:)

Üks põnev asi on siin veel, mis tegelikult on päris praktiline – poes või kus iganes makstes saad cashbacki küsida. Ostad näiteks 10 euri eest ja küsid 50 euri sularaha ka. Kuna siin on tasuta kaarditehingute arv piiratud, siis on üpris kasulik niimoodi ühendada 2 asja. Muidu ma kaardiga ei maksa, ega ma mingi imelik pole...

Ah, et mis pilt see kuskil mäe otsas on?

Eelmist asja kirjutades panin suure hooga üles pildi kuskilt mäe otsast ja jätsin kergelt mainimata, mis see nüüd oli.

Vigade parandus siis nüüd:
Laupäeval magasin nagu ikka kuskil 13ni (mmmm need nädalavahetused). Ja siis mõtlesin, et ilm on ilus, võiks midagi kasulikku teha. Anna loomulikult oli juba hommikul varakult trenni teinud, aga nõustis siiski minuga väiksele väljasõidule tulema lõunarannikule Bray-sse. Sõitsime siis Dart-iga (rongi moodi asi) lõpppeatusesse ja hakkasime mäe tippu rühkima. Antud pildil on siis näha, kust alustasime. Päris hea trenn oli sinna üles ronida juurikate vahel, aga lõpuks saime kuidagi sinna üles higistatud. Üleval olid inimesed. Olid õllepurgid. Oli päris tore vaade. Ja siis tulime alla. Jalutasime ringi seal kandis ja sõitsime tagasi.

Krt see ei tundu praegu huvitav jutt just. Noo hästi. Teine kord olen huvitavam.
Mis siis veel? Pühapäeval käisin jooksmas, jalad on ikka valusad. Esmaspäeval ehmatasin Elinat (hello this is Aivars from Latvia) ja käisin mingis vesipiibu kohas imelikku teed joomas. Täna koolitasin ennast ja tegin pastat. Põõõõõnev eks:)

Nonii, peaks jälle midagi kirjutama vahelduseks. Eelmine kord jäi pooleli Galonka juures. St vahepeal oli veel laupäevane pidu. Ehk siis kohe esimesel päeval tahtis mu uus prantslasest toakaaslane kaasa tulla googlerite soolakale ja noo mis seals ikka las tuleb. Kuna see korter on siin kohe Google’i juures, siis loomulikult oli peol ca 4-5 inimest, kes olid ka käinud sama korterit vaatamasJ Aga tundus, et kõik olid viisakalt ära öelnud ja keegi kaklema ei hakanud:D Igaljuhul pidu läks samas stiilis edasi nagu minul Eestis, ehk et naabrid kaebasid ja nüüd seal korteris mõnda aega pidu vist ei tule. Iirimaal jälle on selline tore asi, et põhimõtteliselt politseid kutsuda ei saa öörahu rikkumise peale. Vist. Ühesõnaga teistmoodi asi. Et vale arusaama ei jääks nagu me kõik huligaanid oleksid, siis probleem oli selles, et inimesi oli lihtsalt liiga palju;)

 

Anyways, midagi väga põnevat seal ei toimunud. Pühapäeval mõtlesin, et magan välja ennast vaikselt ja ei tee midagi, aga ei, pidin minema Galonkat sööma. Mis osutus siiski päris lõbusaks. Galonka on siis MEGA suur tükk seakintsu, mis paariks tunniks ahju visatakse. Ungari toit. Ja siis sööd seda sibulaga. Päris hea rasvane tükk oli. Ja seal peres oli väike laps ka nii et oli igast põnevaid mänguasju. Päris lahe oli pärast paari õlut mänguraudteed ehitada:D Sellest oleks pidanud pilti tegema, aga igal juhul koos veduritega ja paari legomehikesega sõitis see rong rahulikult ühest majast üle!

 

Aga esmaspäeval hakkasin vaikselt haigeks jääma ja terve nädal olin veits uimane ja nohune, seega sisuliselt midagi põnevat ei teinud. Laupäeval siiski võtsin ennast kokku ja läksin Oktoberfestile. Mingid telgikesed olid ehitatud keset jõge ja siis sees mängisid mingid jubedad saksa onud jubedat saksa muusikat ja jubedalt purjus inimesed laulsid neid jubedaid laule. Ajee. Kui keegi teab Dj Ötzit, siis teate umbes, mida ma mõtlen. Igaljuhul see oli kindlasti väärt seda tundi järjekorras seismist. Jahh tund aega ilma liialdamata. Tõestuseks on paar pilti järtsist ka.

Esimesed 2 nädalat.

Mõtlesin, et kirjutan paar rida, aga tuli hoopis paar lehekülge. No okei, mis seal ikka... Äkki keegi viitsib lugeda.

Nonii, esimesed paar nädalat on möödas, nüüd vist võiks midagi kirja panna.

Alustame siis algusest – jõuan öösel Dublinisse ja sõidan plätude ja lühkaritega vanapaariga koos linna. Hommikul jalutan hotellist teiste lühikeste varrukatega inimestega koos tööle. Vist on suvi? Panen igaks juhuks talvemütsi pähe. Huvitav linn on see Dublin.

Esimene tööpäev on ka päris lahe, töötajad on absoluutselt igast maailma nurgast. Otsin itaallasi, ei jää esialgu etteL Kohe algatuseks käime ära sööklas, kus kõike head paremat (va pasta, pekki küll nohh) pakutakse ja loomulikult maksma ei pea midagiJ Ülejäänud koridorid on ka täis komme, coca-t, mahla, krõpse, puuvilju ja kõike, mida hing ihaldab ühesõnaga. Kohe alguses käivad inimesed rääkimas, et enne kui ma siia tööle tulin, olin ma veel peenike... Eks näis, mis must saabJ

Esimene päev antakse mulle veel rahu, aga kohe teisel päeval uute kolleegidega tervitusjookidele. Täitsa lahe kamp on koos. Kolmandal päeval teiste uutega ühine õhtusöök ja lõpuks leian paar italianot, kellega koos Iirimaa koledat ilma ja koledaid naisi kiruda (kuigi ilm tegelt Eestiga võrreldes tundub küll parem, aga nohh, millestki peab ju rääkimaJ). Ja siis pannakse pubi 23.30 kinni, jälle üks asi, mida italianodega kirudaJ Pärast mõningast harjutamist on mul reedel juba itaalia keel väidetavalt oluliselt paranenud, jeei. Samas võib-olla on see niisama viisakusest öeldud... Ilmselt küllJ

Reedel üks soolaleivakas ja pärast kluppi. Iiri naiste maitse riiete osas on ikka super. Kõik käivad 2 numbrit liiga suurte kingadega ja kleidikestega, mis ulatuvad vaevu-vaevu (kui ulatuvad...) üle tagumiku. Sealjuures mitte just kõige saledamate kehajoone juures, ei ole see just kõige meeldivam vaatepilt... Ja millegi pärast peavad absoluutselt kõik samamoodi riides käima. Ei mõista. Järgmine tore üllatus – 2.30 pannakse tuled põlema ja pidu läbi. Väidevalt tehti siin mingi seadus, et klubid tulebki nii vara kinni panna, sest enne oli liiga palju lällamist tänavatel vms. Mis siis ikka. Väike burks (jahh, nt Hesburger ja Spar on veel kell 4 lahti kui klubid ammu kinni) ja hotelli tagasi.

Kui reedesest esimesest suuremast peost taastunud olin, läksin esimest korterit vaatama. Seal hetkel elav prantslane ütles väga iseloomukalt praeguse üürituru kohta – it’s amazing how many people have come to see this shithole! Ei vaidle vastu. Shithole, mis shithole.

Laupäeval järgmisele soolaleivakale ja enne Anna juurde sööma. Oh seda rõõmu kui vihma käes saab jalutada. Kuna korter asus napilt kaardi pealt väljas, siis loomulikult suutsime veits ära eksida ka ja tegime suurema ringi kui oleks pidanud. Aga noh, vähemalt Annal ja ta sõbrannal olid vihmavarjud ja minul... mul oli päris hea jope. Ma tean, et see kõlab nats uskumatult, et mina suutsin ära eksida, aga ma ausõna ei tea, kuidas me valesti saime minna. Ja üldsegit Anna vaatas ka kaarti!!! Aga lõpuks jõudsime kuidagi ikka kohale. Esimene reaktsioon oli, et tahaks jumala eest need märjad jalanõud ära võtta jalast, aga ei, siin ju käiakse välisjalanõudega toas. Väga esteetetiline tundub igaljuhul vihma käest tulla otse vaiba peale või siis puidust põrandale. Enamus põrandad siin puidust või vaibaga kaetud ja kutid jalutavad rahulikult ringi. Ülla-ülla, miks 1a vana korteri põrand tundub nagu 5 aastat tagasi pandud... Minu suured sõbrad italianod käivad ka välisjalanõudega sees, aga neil vähemalt on kergesti pestavad keraamiliste plaatidega põrandad ja ilm on ka „natuke“ teistsugune...

Esmaspäeval lähen teist korterit vaatama. See tundub juba enamvähem, aga ikkagi mitte päris see. Etterutates mainin ära, et praegu kirjutan selle sama korteri magamistoast.

Teisipäeval saab sööklas pastat!!! Järts oli küll pikk, aga it was worth it. Finalmente un po di pasta, eh! Pärast saab italianodega kiruda, et päris al dente just pold ja non era come la pasta della mia nonna, ma va bene, meeleheide oli nii minul kui mu sõbral italianol nii suur, et vahet polnud. Peaasi, et pastat saab. Ja kolmapäeval saab uuesti pastat! Kui see nüüd ainult niimoodi edasi läheks...

Kolmapäeval käin veel kahte korterit vaatamas, aga mõlemad tunduvad suht väiksed, seega jääb ära. Lahe, et ühe toa eest korteris peab ca 800 euri maksma. Parimad toad on 1000 euri. Jahh, üks tuba jagatud korteris maksab nii palju. Ma muidugi otsin ka uusi kortereid ja üpris kesklinnas tööle lähedal, aga ikkagi. Kaugemal ka palju parem pole.

Pärast jälle kluppi ja nagu ikka 2.30 pidu läbi. Samas nädala sees ongi vbolla parem... Järgmine päev oli isegi enamvähem värske olla.

Neljapäeval lähen veel kahte korterit vaatama viimases lootuses, et leian veel midagi, kuigi eelmisel õhtul pidin esmaspäeval nähtud korterile ära ütlema, et tulen. Esimene korter on otse kesklinnas. Pidin helistama Alile, kes mulle näitab korterit. Hmm, sounds suspicious. Kui siis tundub, et olen õige aadressi juures (mainin ära vahepeal, et Iirimaal on täielik haruldus kui majad on nummerdatud või tänavatel on nimesildid, see teeb orienteerumise päris palju lihtsamaks...) leian enda eest internet shopi. Majal numbrit pole, seega äkki on eksitus. Helistan siis Alile, kes esimese lause pealt internet shopist välja tuleb ja mind sisse juhatab. Yes, yes, come, come. I show room. Õu beibi. Viib see India kutt, mind siis kolmandale korrusele, kus on isegi täitsa kena toakene ja mitte kellegagi jagatud, aga köök on all keldris kogu maja peale jagamiseks. Okei, maybe next time. Õhtul üritab mulle Alile veel paaniliselt helistada ja järgmine päev jätkab. Saadan siis lõpuks sõnumi, et ma ikka otsustasin ümber.

Pärast seda lähen järgmist korterit vaatama. Väikese valearvestuse tulemusena jõuan korteri juurde 40min hilinemisega. Pole hullu, hispaania kutt tundub rahulik, ütleb, et oota väljas, ma kohe lõpetan ühe teisega ja tule siis sisse. Okei, ootan. Läheb ca 15min mööda ja hakkan juba vaikselt ära minema kui kutt helistab, et

„where are you man?“

„Emm, I’m waiting behind your door!“

„but i can’t see you!“

„what was the address again?“

„bla bla“

„oh, i’m in the wrong street...“

Ma loomulikult unustasin tänava nime üles kirjutada ja läksin lihtsalt number 34 maja juurde (jajah Marcus). Õnneks oli õige koht ümber nurga. Jõuan siis kohale ja kohe esimese asjana istume maja ja kutt hakkab rääkima kui raske elu tal on, et ärkab vara ja pärast kooli ja, et ma tahtsin ka Googlisse tulla, aga ei võetud rsk. Peaks vist ikka ülikooli enne ära lõpetama. Pärast seda kui kutt on juba 10 minutit lihtsalt mulisenud, vihjan vaikselt, et kle vaataks nüüd tuba ka. Tuba üliväike ja ülijutukas hispaanlane, kes väga busy-busy on, ei tundu ka väga ahvatlev toakaaslane. Äkki kui ta natuke vähem räägiks, jääks tal ka aega rohkem üle. Siis pean veel 10 minutit mulinat kuulama ja pääsen lõpuks minema.

„I will think about it and let you know. I want to see some other rooms as well to get a better picture“

„Ok, That’s cool man.“

Samal ajal helistab esimese korteri prantslane, ütleb, et davai kinnitan ära, et saad sisse kolida. Reedel lähen lepingut sõlmima ja siis tuleb välja, et omanik, kes just välja kolis, annab korteri kinnisvaraagentuurile ja 4 nädala pärast peab korteri tühi olema. No ok, mis seals ikka, vähemalt sain ajapikendust. Prantslane pakub välja, et otsiks kolmekesti koos korterit. Ok, no vaatame seda asja. Kutt on 3 kuud siin old ja ühe nädala jooksul jäi tööst ilma ja nüüd peab korteri ka uue leidma. Päris hea.

Õhtul suudan ennast pidudest eemale hoida ja vihma ka sajab, et ei taha kuskile minna.

Hommikul siis pakin oma asjad kokku ja kolin hotellist välja. Millegi pärast on täpselt samamoodi nagu eelmine nv, et pärast hullu vihma õhtul on päike ja mega soe. Miski 14-17 kraadi vahel pakun. Jopet igaljuhul pole vaja. Bäääh, krt veits tõbine tunne on ja tahaks tegelt magama minna. Panen selle esialgu üles ja kirjutan kunagi edasi. Järgmine osa – Karl ja Galonka!

Mõned pildid ka lõppu.

P.S. Lisasin lehele Google Analyticsi ka, nii et ma saan nüüd jälgida kui suur osa reaalselt viitsis selle kogu pahna läbi ka lugeda:D

Grand Canal in Dublin

Selle kõrval ma töötan.

Aloha Eesti!

Niimoodi ma lahkusin, aga küll ma tagasi tulen:)