(30m enne finishit)
Kuskil augusti lõpus kui mul baigi raam katki läks võtsin kindla eesmärgi, et see aasta peaks jälle maratoni jooksma ja see 3h tundus siuke ahvatlev eesmärk. Kui ma pärast 3-4 nädalast trenni poolmaratoni 1.27ga jooksin, siis olin juba peaaaegu, et kindel, et see 3h on tehtav ja nohh, kunagi kindlasti ongi:)
Kuni 3 nädalat enne jooksu liikusin ilusti selle 3h graafikus, aga siin ma jäin veits tõbiseks ja tuli veel terve trobikond erinevaid üritusi ka, mis veits paranemist/ettevalmistust segasid ja veel see laupäev oli nats imelik olla, aga pühap oli juba hea ja täna hommikul tip-top. Pühapäeval ostsin muidugi jälle Borjomit ja hematogenast Leedu poest ja sõin pastat nii mis tuhiseb. Õhtul hakkas esimene mandrass juba pihta. Kõigepealt vaatasin, et õues 0c ja hommikuks lubab ka ainult 6c stardiks, see tegi juba natuke murelikuks, aga nohh ilmateade ikka eksib ju mõtlesin. Teiseks mõtlesin, et võtan ette eelmise aasta maratoni andmed oma Polari päevikust, aga ennäe imet just need 2 maratoni nädalat on puudu:S Ma võiksin vanduda, et ma uurisin jooksuandmeid pärast arvutist, aga ju ma siis ei tõmmanud neid ikka arvutisse...
Hommikul kell 6 oli siis äratus ja suur ports pastat koos ilmateatega, mis ütles, et väljas on -3c:| See oli paras shokk, aga nohh natuke oli ju veel aega, magasin tunnikese ja vaatasin uuesti ikka veel miinuses (-2c), hakkasin siis paaniliselt mõtlema, mida teha - miinuskraadidega ikka ei tahaks lühikestega minna. Googeldasin siis, mida teised sellise ilmaga selga paneksid ja ikka kõik rääkisid lühikestest. Nooo okei, panen siis lühikesed püksid ja 2 särki koos ohtra soojendusgeeliga. Määrisin vist oma pool pakki seda kreemi jalgadesse nii et lõpuks hakkasid need aurud juba pähe:D täiesti tõsiselt kusjuures.
Jõudsin siis viimasel hetkel starti ja nagu ikka jäi start oma 10min hiljaks. Stardis läks mandrassimine aga edasi. Sidusin pealad kinni, siis mõtlesin, et krt liiga tugevalt sidusin, et pärast jalad ju paisuvad ja jääb kitsaks, sidusin uuesti, ei krt nüüd on liiga õrnalt, toss loksub ju jalas! Sidusin uuesti ja siis mõtlesin, et noo okei las ta nüüd olla, aga esimesed kilomeetrid mõtlesin ikka, et krt äkki toss liiga lõdvalt:D Samas ei olnud ma ainuke selline stardis. Minu kõrval oli mingi mees, kellel pere oli stardikoridori kõrval ja 5min enne starti võttis ta kile kõhukotist välja ja karjus oma naisele, et see selle endale võtaks, siis läks 2 min mööda ja ta karjus uuesti, et ANNA TAGASI! ja pani uuesti tasku (oleks siis vähemalt selga pannud). Kolmas mees mõtles, et ei peab ikka põit tühjendama minut enne starti ja tegi seda siis põhimõtteliselt stardikoridori seest (jahh, inimesi oli igalpool ümberringi). Üks pull asi oli veel see, et kõik olid mingid vanad pusad/mütsid selga pannud soojenduseks, mida nad siis enne starti koridori kõrvale loopisid, pm mingid pusad lendasid koguaeg. Teine variant oli prügikott endale selga tõmmata, mille kasuks mina ka otsustasin. Ahjaa ja siis minu kõrval stardis oli üks leprechaun.
Ja siis start. Juba teisel miilil oli üpris selge, et täna alla 3h ikka tõenäoliselt ei tule, kergelt tahtis pistma hakata ja hommikune pasta tahtis ka üles tulla. Püsisin siiski 3:00 õhupallidega meeste juures ja kui päike välja tuli, siis hakkas täitsa soe isegi, kuigi härmatis oli maas ja autoaknad olid ka veel sõidu teises pooles jääs. Joogiga olin enne starti veits liialdanud, seega pidin eluesimese põiepeatuse tegema sõidu ajal, aga pärast seda oli ilmselt jooksu parim hetk. 8miili (13km) oli joostud ja raja kõrvalt kõlaritest tuli Eye of the tiger ja siis oli küll tunne, et nonii, nüüd hakkan panema! Aga see tunne väga kauaks siiski ei kestnud. Poole maa peale jõudsin 1:30ga ehk täpselt graafikus, aga jalad olid juba üpris rasked, seega mõtlesin, et targem on eelmise aasta kustumist vältida ja 3:00 õhupallid eest ära lasta (õigemini õhupalle enam polnudki, sest nad jooksid mändide alt läbi ja okkad tegid pauguga pallid katki:D). Kui enne jooksin 6.50 miili, siis nüüd 7.50 (kogu rajamärgistus on miilides, sellest ka miilides mõtlemine) ja nii põhimõtteliselt kuni lõpuni. Pärast seda tuli kerge pettumustunne sisse, et eesmärk jääb täitmata ja adrenaliin hakkas seetõttu ka langema, mis omakorda tähendas, et valu jalgades oli veelgi rohkem tunda. 30km peal tuli otsustav hetk, sest siis jooksin see sama krdi roheline leprachaun must mööda:S Ise omast arust jooksin ikka päris kõvasti ja ees otsas, aga siis jookseb mingi kostüümiga roheline mehike must lihtsalt mööda ja naerab ka veel. Paras põnts motile ja varsti oli ta juba eest kadunud ka. Sõin siis jõudumööda kõike mida rajalt pakuti - geele (4tk), hunnik kummikomme, arbuusi ja jooksin sama tempoga pea kogu teise poole maratonist ja viimased 2 miili vaatasin, et pean ennast ikka kokku võtma, et alla 3.10 joosta vähemalt, aga lõpupingutustest hoolimata jäi veits alla minuti puudu sellest ka puudu, kuigi viimased 2 miili olid jälle alguse tempos ja sai päris paljudest mööda joostud.
Lõppkokkuvõttes on eelmise aastaga võrreldes ikkagi areng toimunud, sest suurt kangi ei saanud, jooksin üpris ühtlases tempos kogu teise poole, jalad pole väga villis ja täitsa inimese tunne on!
Omaette postitust vääriksid marathonfoto ja mysports, kellest esimene teeb hunniku pilte rajal, matchib need su numbriga ja siis saad need pildid 25 euri eest endale osta või kruusi, pastaka jne edasi enda pildiga tellida. Teine teenus pakub sama raha eest DVD-d sinu jooksust, mis on samuti numbri järgi ära matchinud erinevates raja lõikudes tehtud videod. Siin võite minu oma näha.
Järgmine aasta jälle?
No comments:
Post a Comment