Nädalavahetuse võistlused ja Monaco prints

Pildid said juba üles, aga juttu ei viitsinud juurde kirjutada:) Nüüd siis selleni ka. Tahtsin muidu kirjutada, et siin on kevad käes ja rattahooaeg täies hoos, aga eile sadas lund... Nädalavahetusel oli igaljuhul 12-14c vahel ja sain lühikeste pükstega starti minna. Võistlusi oli seekord 2 tükki järjest ja kuna neid Dublini lähedal liiga palju pole, siis mõtlesin, et võtan mõlemast osa.

Laupäeval oli start kell 15 ja mõtlesin, et ohh esimest korda saan rahulikult magada, aga kus sa sellega, oma puhvri snooze'sin ära ja kuna ratta kallal nikerdamine võttis kauem aega kui plaanisin, siis 30km kohale sõit osutus omamoodi võistluseks ja ma olin juba päris kindel, et esimest korda elus magan võistluse maha, aga jõudsin napilt kohale, panin ennast kirja, rääkisin kohtuniku ära, et riided tema autosse panna saaks ja starti.

Sõit oli 50km handycap ehk siis 4 gruppi startisid ajavahedega ja ma startisin esimesest (ehk siis kõige nõrgemast, kuna mul pole eelnevatest sõitudest punkte kirjas). Sellepärast on piltidel ka nii vähe inimesi näha. Esimene asi, mida kohtunik ütles oli: "it's a sunny day, so watch out for tractors lads" ja siis natukese aja pärast tuli suuuuuur kombain vastu (enne starti) ja siis pidime ennast kõik ümbermanööverdama, et kombain mööda saaks:D Ühtegi traktorit siiski ei näinud...

Siit on näha, kuidas kolmanda grupi jooksikud meile järgi jõuavad, pärast seda läks päris korralikuks andmiseks ja järgmised 2 gruppi jäid kaugele maha. Finishis oli meid võib-olla 15tk, aga selleks ajaks oli kogu muu jõud läind ja eriline sprinter pole ma niikuinii, seega sellest midagi välja ei tulnud. Stardis oli võib-olla 100 inimese kandis kokku.

Finishis läksin kohtuniku auto juurde teda ootama, et oma riideid saada ja näen siis, et kutt tuleb üks minu varukas käes. Igasugused mõtted käisid peast läbi - huvitav kas tal kukkusid kõik asjad autost välja ja ainuke asi, mille ta üles viitsis korjata oli üks varukas? Krt mu telefon, võtmed ja soojad riided tagasisõitmiseks olid seal ju!!! Aga siis ta tuli nägu naerul ja ütles, et neil polnud finishilippu, seega võttis minu (ruudulise) varuka hoopis:D

Pärast sõitu sai pubis suppi ja võileibu ja nagu ikka sai mu riietus jälle palju tähelepanu:D Mis on üpris kasulik uute sõprade leidmisel kui sa mitte kedagi ei tea osalejatest. See laud, kuhu istusin ütles kohe, et nonii, me mõtlesime, et kes see eriti enesekindel kutt on, et finishilipuna sõidab:D

Siis tuli ka autasustamine, kus kutsuti rääkima mingi vana rattur või kurat seda teab, kes ta oli igaljuhul ta kordas pidevalt at the 1885 copenhagen bla blaa, siis veel blabla ja siis jälle at the 1885 copenhagen blablaaa ja kuidas siis ikka olid kõvad sõitjad and then at the 1885... oma 10 minutit pani samamoodi edasi, kuni korraldaja vahele tuli, et eee, meil tekkis väike muudatus plaanides, et teeme autasustamise ära ja siis see mees jätkab oma juttu (mingi teine vanamees pidi veel pärast teda tulema:D) Sõitsin siis oma kolme uue sõbraga tagasi Dublini poole, kellest üks kutt oli Uus-meremaalt ja 5a tagasi oli kogu venemaa ja balti riigid läbisõitnud ja talvel Eestis ÕUES maganud, sest backpackerina ei tahtnud raha hosteli peale raisata... Ma tahaks sellest veel kunagi lähemalt kuulda. Lõpuks sattus working holiday viisaga iirimaale ja on siin juba 5a (uskumatu miks inimesed nii teevad).

Järgmisel hommikul olin küll täiesti kutu, aga vedasin ennast ikkagi kohale. Jälle 30km stardipaika sõitu, aga seekord natuke rahulikumalt. Rahvast oli rohkem, aga kuna oli jälle päikseline päev, siis tuli jälle traktorite eest hoiduda:D

Seekord oli 4 eraldi sõitu vanusegruppidele ja minu sõit oli 50km jälle. Nagu igalpool Iiris olid teed jälle täielik koshmaar. Kes Eestis teid kirjub, siis noo siin on ikka uskumatu - kitsad põlluvaheteed, auke, mulda ja kruusa igalpool ja sõnniku hais (no ikka täielik keskaja tunne tuleb iirimaal peale aegajalt:D) Kui Eestis selliste teede peal võistlus korraldataks, siis korraldajad söödaks elusalt ära ilmselt, aga siin on inimesed rahulikud nagu ikka. Samamoodi ka sõidu ajal - kui Eestis saab vale manöövri tegemisel tavaliselt sõimurahe kaela ja samamoodi ka autojuhtid, kes surmalükkeid teevad, siis siin on ikka kõik rahulikud. Minu instinktid ikka tahavad ka kohe käsi tõsta või midagi krõbedamat öelda, aga kuna siin kõik vaiksed, siis mis seal ikka...

Sõidu lõpetasin jälle peapundis, aga finishis must jälle asja polnud. Kuidagi kaob mul alati natuke enne lõppu mott täielikult ära, hea sõit on nagu tehtud juba ja kannatatud ka piisavalt ja oleks vaja see viimane pingutus teha, aga noo ei tule välja. Muidugi praegu vormi ka veel pole, teised siin juba üle kuu võistelnud. Õigemini seekord kadus mott ära pärast seda kui mägisel lõigul eest ära sain esimese ca 10ga ja vahed kärisesid korralikult, aga siis pikal, laugel laskumisel saadi meid ikkagi kätte ja punt oli oma 30-40 inimest lõpuks. Meie finishis jäid inimesed püsti, aga järgmise sõidu finishit vaadates lendasid inimesed jälle põõsastesse ja mujale. Põhilisel rattalehel ilmusid sellepeale 2 artiklit, kuidas inimesed käituma peaksid, et juba 2 sõitu järjest on finishis külakuhi.

Ah, et mis Monaco prints siia puutub? Hea küsimus.

Sattusime paar nv-d tagasi Cafe Enseine'i (üks Dublini jubedamaid kohti) ja seisime siis ühes kitsas kohas, kus järjest inimesi mööda trügis ja siis märkasime, et eee meie vastas on prints Albert oma turvadega ja veel paari inimesega. Ei mingit VIP lauda, ei mingit eraldatust - mees seisis samamoodi seal kitsas koridoris ja oli väga õnnelik omadega. Me jätsime ta igaljuhul sinnapaika ja läksime sellest kohast heaga minema, aga mõned jäid veel sinna ja 2 tüdrukut olid ta hiljem tantsima kutsunud ja Facebooki jaoks tehti pilti ka muidugi, aga väidetavalt oli prints ise nii sigalakku täis olnud, et ei saanud üldse aru mis toimub:D Nagu tavaline iirlane nohh:D