Iirimaal võib ka ilus olla ehk Donegali trip

Nonii. Jälle on tükk aega mööda läind ja pole midagi kirjutanud. Võtan ennast jälle kokku ja kirjutan siis. Mõni äkki käib veel vaatamas ka seda blogi siin.

Anyways loen just delfist, et Eestis on 32000 majapidamist elektrita ja lumetorm on. Seega on paslik hetk kirjutada, et tulin just oma esimeselt rattasõidult ja eelmine nädal hüppasin t-särgi väel mägedes ringi (seda küll alles siis jopega palav hakkas). Aga ausalt öeldes olen isegi natuke kade, et Eestis pole praegu. Eile nägin delfist paksult suusatajaid täis trummiradu ja kodus on ka tormi ajal mõnus chillida ju? Siin lund pole, aga on lihtsalt räige tuul. Täna sõitsin mäest alla, siis mõtlesin, et kohe lendan ka. Siiski jäin püsti ja vasakpoolseliiklusega ka probleeme polnud. Veits imelik oli alguses, aga pärast harjus ära. 

Aga nüüd siis natuke ajas tagasi. Eelmine nv käisime kolleegidega Iirimaa loodeosas Donegalis. Ja täiesti uskumatu, aga Iirimaal võib ka tõsiselt ilusaid kohti olla. Isegi ilm oli super. Pühapäeval oli ainult sinine taevas, päike paistis ja isegi tuult pole. Igaljuhul läksime siis kahe minibussiga pärast tööd teele ja kõigest 4,5h (sh 1h ummikus ja väike Lidl peatus) pärast olimegi kohal. Õhtul eelmise päeva Iisraeli tüdruku sünna järg ehk belly dancing. Päris hästi pani üks türgi tüdruk ikka. Hommikul läksime siis vaatamisväärsusi vallutama. Kuidagimoodi võttis see meil 3h autosõitu aega kuigi me ei lahkunud sellest ühest maakonnast. Läksime siukseid pulle käänulisi, künkalisi teid pidi nii, et pidevalt oli inimestel paha ja käis võitlus esimeste kohtade pärast, mis sest et ees keskmise istme juures põhimõtteliselt puudus igasugune jalaruum. Alguses käis jutt, et okei-okei teeme, et vahetustega istub keegi seal. Lõpuks tahtsid kõik seal istuda. Mina istusin rahulikult taga nurgas ja oli väga hea. Veits spooky oli kohati, aga pold hullu. Hommikul ma loomulikult ei saanud jälle üles nagu tavaliselt ja siis mõtlesin, et magan bussis edasi, aga need teed äratasid paremini üles kui üks hea topeltespresso. Üks teine vapper serbia tüdruk pidas ka terve aja tagaistmel vastu. Üks kutt hakkas karjuma igakord kui keegi mingi söögiasja lahti võttis. Hakkas see krõpsudest, mis tõesti haisesid veits, aga lõpuks olid täiesti lõhnatud küpsised ka juba tabu:D Pull lugu selle asja juure oli see, et terve aja oli 100kmh lubatud. Ehk siis tee, mis oli täpselt nii kitsas, et 2 autot mahtus ära ja rohkem mitte, kurvid, mäed, konarused jne ja 100kmh lubatud igalpool. Eestis oleks max 50kmh sealt old ja noo palju õnne sellele inimesele, kes seal tõesti 100kmh kätte saab. Ja selle asemel, et 100kmh märgid, mis iga 100m taga olid välja vahetada nt 60 vastu olid vastukaaluks sildid drive carefully ja nii ja naa palju inimesi on viimase paari aasta jooksul siin surma saanud. Huvitav küll miks? Üritasin pilti ka mõnest teha, aga kuna ma ise istusin tagaistmel ja eesistujatel oli tegemist, et mitte ropsima hakata, siis eriti pilte ei saanud nendest. Üks väga tore 80kmh märk jäi jälle peale. Põhimõtteliselt oli see 1,5h auto laiune ülesmäge, käänuline, auklik tee, kus sai max 30kmh sõita. Aga 80kmh oli lubatud. Normaalne. Drive carefully irish people. P.S. põhiaction sellel teel algas ca 100m pärast seda märki.

Aga kogu see 3h sõit nendel "huvitavatel" teedel oli päris lahe tegelt, sest kogu see kant oli väga lahe ja raputamist väärt. Mäed on ikka toredad. Lõppsihtpunkt oli üks järveke, kus oli loss järve ääres. Ja sai üles mäkke ka ronida ja lossile ja kogu ümbruskonnale alla vaadata. Tagasi sealt sõitsime muideks alla tunni veits, sest normaalne tee oli ka olemas, aga see pold pooltki nii huvitav.

Põhiasi oli aga pühapäeval. Kõrged kaljud mere ääres. Põhimõtteliselt oli tunne nagu oleks kuskil Itaalias või Kreekas. Superluks vaated ookeanile, kaljud, päike paistis ja lambad üritasid rohtu närida kuskil täiesti kalju serval.


Tee lõpust pidi jala mäest ülesronima, et parimatesse kohtadesse saada ja siis ma loomulikult läksin hoogsa jooksusammuga mäest üles, et kaugemaid kohti ka näha, sest ilmselgelt ei viitsinud kogu see seltskond lihtsalt mitu km mäest üles-alla ronida ja kohati neljakäpukil. Ühesõnaga väga luks oli. Õhtul hilja jõudsime tagasi ja kuna ma pidin neljapäeval vanast kohast välja kolima ja uude kohta sain alles neljapäeval, siis pakkus Anna mulle lahkelt peavarju. Uuest kohast juba siis uues post. Paar pilti ka üritusest siin, aga kõiki pilte ei hakka panema siia. Vaadake orksist lisa;)